Nagu kõik meie finaalid, oli ka tänavune ülevaatuste finaal väga õpetlik. Kohtunike vaheldumine on eriti hea võimalus märgata ja mõista seda, mida ise või keegi meie paljudest väliskohtunikest pole varem märganud. Ja meil on ka võimalus võrrelda kohtunikke omavahel.
Nico Schulpen oli kõigist eelnevalt meie hobuseid hinnanud kohtunikest kõige tähelepanelikum jalgade suhtes. Hindeid alla 7 pani ta jalgade eest 23 hinnet, kõigi muude tunnuste eest kokku 10 hinnet. Väga häirisid teda sellised detailid, millele teised pole seni palju tähelepanu pööranud: erinevad kabjad, kitsad kabjad, turses liigesed, eriti kannaliigesed (ühes märkuses peab ta turses kannaliigeseid osteokondroosi võimalikuks tunnuseks), madal päkk, sageli on märgitud ka harkvarbsus (ka korraliku hinde puhul), saabeljalgsus, külje poole nõtkuv kand, lühike sõrgats. Ja mingeid järeleandmisi tõenäoliselt ajutiste, suhteliselt kergete kohapealsete vigastuste või kehva sepatöö arvelt ta ei teinud – lõhenenud kabi või transpordil viga saanud kannad ei või head hinnet saada.
Kui võrrelda Schulpeni ja Olssoni hindeid, siis lühikest sõrgatsit ja madalat päkka märkisid mõlemad puudusena kõige sagedamini, Olsson aga nägi sama tihti ka pikka sõrgatsit, Schulpen nägi harkvarbsust 5 korda Olsson vaid ühe korra, aga tema märkis koondvarbsust 4 korral, Schulpen vaid ühel korral.
Kui erinevalt võivad ka nii kogenud hindajad jalgu näha, sellest on hea näide Kristallo hindamine – Schulpen nägi eelkõige tugevat harkvarbsust ja pani esijalgade hindeks 6, Olssoni arvates oli harkvarbsus keskmine (F) ja hinne7,5.
Muude hinnete osas oli lahkuminekuid nende kahe väga tunnustatud kohtuniku vahel vähe, aga neid ikka oli. Mõned neist olid tingitud hobuste väga erinevast esinemisest. Näiteks Kristallo näitas end Olssonile Kukulinnas eriti heade hüpetega (9/9,5), Schulpen nägi teda finaalis tavalise hea hobusena (8/8), Jim sai Luunjas Olssonilt traavi eest 9, Schulpenilt Kurtnas 7,5, ja ega ta Kurtnas kuigi eriline olnudki. Kasper ei olnud Kukulinnas väga vormis, sai hüppehinded 7/7 (tundub siiski alahindamisena), aga Kurtnas oli teisel päeval suurepärane ja teenis Schulpenilt 9,5/10. Muidugi oli ka natuke seletamatuid lahkuminekuid, mida oleks huvitav veidi uurida: miks oli Etoni tüüp Olssonil 8,5, Schulpenil 7 (se ei sõltu ju nii palju esinemisest); miks olid esijalgade hinded Schulpeni arvates Istina d`Esqui´l ja Kristallol 6, Olssonil jalgade hinne 7,5.
Aga siiski olid kokkuvõttes mõlema hindaja arvamused, millised on head ja millised mitte nii head hobused, küllaltki ühesugused. Juba see, et kõik Olssoni hinnete järgi parimad hobused olid finaalis ja said Nico Schulpenilt häid hindeid, tõestab seda. Hea hobune on hea hobune iga vähegi asjatundlikuma hindaja silmis. Mitmed maailmas tunnustatud kasvatajad ja hindajad on rõhutanud, et kõige tähtsam on üldmulje, see ütleb kohe, kas hobune on tavaline, nö normaalne, või üle selle. Taanis olevat kunagi olnud isegi tõsiselt arutusel, et täku tunnustamine peakski käima üldmulje hinde järgi. Rõhutan, et mingeid arutelusid, et tähtsam kui võimekus on hea iseloom, et iga hobune on millekski hea, või et ka aeglane ja raske hüpe peaks saama hea hinde, kui hobune saab suuremast okserist üle jms, ei peaks üldse olema. Kõik meie seltsi liikmed on tunnustanud meie aretusprogrammi ja sealt on ammu kõrvaldatud mõte, et me aktsepteerime erineva tüübi ja erinevate omadustega hobuseid. Ainult moodne ja andekas sporthobune saab olla meie aretuse jaoks väärtuslik.
Tänavuse finaali eel tundus, et meie oma ESH hobused jäävad alla importhobustele. Isegi esimese päeva lõpul võis veel nii näida, kuid lõpp oli ikkagi selline, et neljast vanuse- ja soorühmast kolmes võitsid kindlalt eesti sporthobused: VERONIQUE (i. Vagabond de la Pomme, e. Check Out, ei. Check In, kasv. perek. Aedviir ja Anni Kaljund) oli parim 2-a mära, KON`AMIE (i. Kontador van de Doorndonkhoeve, e. Titanic S, ei. Marlon, kasv. Regina Rahula) parim 3-a mära, HOTSTAR V (i. Hugo V, e. Whisper V, ei. Wodan, kasv. Peeter Viiard) parim 3-a täkk, ainult parim 2-aastane hobune ja ka üldvõitja Best in Show oli KWPN täkk KASPER (i. Eldorado van de Zeschoek, e. Graffiti, ei. Spartacus). Kui küsisin Nico Schulpenilt, millised täkud võiksid tema arvates sugutäku litsentsi väärida, vastas ta lühidalt – Kasper hüppehobusena ja NEGARO VAN SEEDER (i. Negro, e. Larghetto, ei. Ludwig von Bayern, kasv. Seeder Agri OÜ) koolisõiduhobusena.
Meil oli juttu ka sellest, et mitu hobust olid transpordil viga saanud ja selle kohta ta ütles, et piirkondlikud ülevaatused peaksid olema alati sellised, et kõik hobused tulevad sinna transpordiga, siis on nad finaaliks juba harjutatud. Finaali pääsemine ei peaks tema arvates lihtne ega ka odav olema.
Kuna hobune ei päranda ennast kui tervikut, vaid üksikuid tunnuseid, õigemini nende komponente eraldi, siis on huvitav ja vajalik jälgida üksikute tunnuste hindeid. See on suur töö, mida keegi vaevalt aega leiab ette võtta. Kergem on jälgida siiski tähtsaimaid kompleksseid omadusi, kasvõi ainult koolisõidu ja takistussõidu perspektiive. Selleks leiate allpool väljavõtted protokollidest. Mingi grupi mõne omadusega parimad hobused on paksus kirjas ja parimad tulemused kollase varjutusega.
Kõikide hobuste hindeid saab otse veebis sirvida siit