Jututoa “lemmik.ee” osalejatele 2004.a.

Lugesin Teie kommentaare pealkirja “Palve Utele” all ja sealt leitud Toomas Traageli soovitusel ka oma 1997.a. artiklit “Mida teha tori hobusega – liikuda või seista”. Leidsin, et minu soovitusi on tori tõus hästi täidetud ja mõned päris head sporthobused saadud.

Kas neid aga tuleks tori hobusteks nimetada, selles on küsimus. Seitse aastat tagasi ei osanud ka mina ette näha kahte asja – et Lääne- Euroopa tõumaterjali hakatakse niipalju Eestisse tooma ja et ohustatud tõugude säilitamiseks aina rohkem ja rohkem raha ja tegijaid leitakse.

Mõned ESHKS asutajad arutasid 2000.a. veel tõsiselt, kas poleks tori sporthobune meie aretusprogrammi eesmärgina parem tõunimetus kui eesti sporthobune. Saadi siiski aru, et see tähendaks meie peamise kontingendi kõrvalejätmist. See kontingent oli ja on kõik sporthobuse tõud, milliste ristamisega omavahel (on nad ju sugulastõud) on loodud suurem osa moodsaid soojaverelisi (sporthobuste ) tõuge.

Natuke hiljem saadi aru, et kõrge sportliku saavutusvõime ja ka rahvusvahelise mõistmise ja tunnustuse saamiseks sporthobuste kasvatajate ja kasutajate hulgas on vaja kaotada järk- järgult (tõrjuda kaugematesse sugupõlvedesse) tori veri sporthobustes ja eesti hobuse veri ratsaponide aretuses.

Et eesti sporthobune on ristamiste produkt, ei tohiks kedagi imestama panna. Uued tõud luuakse ja vanu muudetakse (parandatakse) ikka ristamistega. Ohustatud tõuge tavaliselt ristamistega ei säilitada, kuigi nn. tagasiaretuses vana tüübi taastamiseks on seda tehtud nii eriti primitiivse poola koniku kui eriti kultuurse friisi hobuse puhul.

On arusaadav, et alati ei saada aru, kuidas kuulub eesti sporthobuste tõuraamatusse nii erinevaid hobuseid tori ristanditest kuni prantsuse ja holsteini ristanditeni. Asi on selles, et nad ei ole sugugin võrdselt eesti sporthobused. Eesti sporthobuste tõuraamatus on kolm alajaotust: peatõuraamat (hobuse numbris tähis ESH), tõuraamat (tähis ES) ja eelregister (tähis S). Nii öelda kõrgeima päritoluga ja isiklike omadustega hobused kantakse peatõuraamatusse, madalaima päritoluga eelregistrisse. Saksamaal on näiteks hannoveri tõuraamatus isegi neli alajaotust ja viimases neist ei nõuta isegi tõestatud põlvnemist. Tähtis on aretuseesmärk, mis on ühele lähem, teisele kaugem.

Kui keegi nimetas sellel leheküljel tori sporthobust solkimiseks, siis ta eksib. Tori sporthobune vähemalt Andres Kallaste toodanguna on päris korralik sporthobune, ainult tori nime kannab ta rohkem isiklikel, “ideoloogilistel” ja arusaamatutel põhjustel kui aretusliku tõepära ja loogika alusel.

Kui aga Eestis pole kasvatajaid, kes tahaksid tori tõunimetust oma kaubamärgina selle traditsioonilises tähenduses vana universaalse tõu kui ohustatud tõu kaitsmiseks kasutada ja selleks riigi toetust taotleda, luuakse “tori sporthobuse “ kasvatajate poolt ummikusse viiv olukord. Nõutakse riigilt umbes eesti hobusega võrdsele või suuremale arvule hobustele keskkonnatoetust ning EHS-ile suuremat aretustoetust, mis tähendaks tõenäoliselt teistele makstavate toetuste vähendamist. Kui sellega luuakse konkurentsieelis kasvõi ühele tori sporthobusele, on see vastuolus Euroopa Liidu põhimõtetega.

Nime probleem on Euroopa uutel ja parandatud tõugudel lahendatud ikka riigi või maa nime kasutades. Nii loodi viie tõu ristamisega prantsuse ratsahobune, groningeni ja gelderlandi hobust parandades hollandi soojavereline hobune (kusjuures groningeni kasvatatakse ka puhtalt edasi). Loomulikult kasutavad sellised suurest hulgast komponenttõugudest loodud tõud nagu soome soojavereline, belgia soojavereline, kanada sporthobune, taani soojavereline jt.oma riigi nime. Ainult Saksamaal jäid tõugudele, mõnikord sisuliselt uutele tõugudele, vanad nimed alles. Aga seal on need nimed liidumaade nimed, ja liidumaa on päris palju riik. Kui aga Oldenburgis vist ainukesena ei tahtnud kõik kasvatajad uue suunaga kaasa minna, tegid nad uue tõuraamatu ja uue tõuseltsi, kasutades nimetust “vana- oldenburgi ja ida- friisi hobune”.
Mõelge ise, millised tõunimetused oleksid Eestis loogilised, jättes kõrvale nende “maagilisuse” ja muud emotsioonid.

Raigo Kollom

Lisa järjehoidja sellele postitusele