Teade sellest, et Rootsi aretusühing SWB hakkab koostama noorhobuste treeningmudeleid, kus oleksid kirjas ka 0-2 aastaste hobuste treenimise juhised, äratas mõtteid ja mälestusi, et kõik kordub. Tahaksin meelde tuletada vanu tähelepanekuid ja soovitusi, mida mõned autorid ja meie külalisesinejad on juba palju aastaid tagasi öelnud ja pakkunud. Ja mida harva mäletatakse ning veel harvemini omaks võetakse ja täidetakse.
Alustame hobuse jalgadest. Kuigi vist kõik teavad, et kapjade ja sõrgatsite vigaseid seise saab ära hoida või vähendada, kui juba varsaeast alates kapju asjatundjal värkida lasta, ei tee seda peaaegu keegi, kui ei märka midagi väga hullu. Mitmed teadlased on väitnud, et üldse on jalgade vead tingitud samapalju või rohkem sidemete-kõõluste ja lihaste nõrkusest, kui mingist üksiku vea pärilikkusest. Nõrkus tuleb aga liikumise vähesusest. Või valedest liigutustest valel pinnasel. Sellega seoses meenub ühe Taani tippkasvanduse tallide ümbrus. Kõik jalutuskoplid olid väikesed ja sileda betoonpõhjaga. Selgitati, et varsad ja sälud saavad oma liikumisvajaduse rahuldatud maneežis või suurtel karjamaadel joostes, liikumine või seisminegi pehmel pinnasel on kapjade ning liigeste arengule kasvueas kahjulik.
Sealsamas Taani kasvanduses nägime noorhobuste treeningtalli. Treeninguid pikemalt ei näidatud, aga tähelepanu pöörati sellele, et kõik boksid olid vaatega veidi eemalt maneeži, nii et isegi veel saduldamata noor hobune võis vaadata, kuidas ta sõpra saduldatakse ja talle selga istutakse. Vähem ootamatusi noores eas! Teiste nägemine ja kergendatud tingimustes kogemus teeb õppimise lihtsamaks. On ju ammu teada sellised võtted, nagu noore hobuse oheliku otsas kaasa võtmine, kui minnakse vana hobusega maastikusõidule, või veel mitte võistleva hobuse võistlustele kaasa sõidutamine võistluste õhkkonnaga harjutamiseks jms. Seda viimast võtet kasutatakse väga närviliste hobustega isegi nii, et manustatakse selleks reisiks rahusteid, mida võistlevale hobusele teha ei tohi, aga võistlust vaatava hobuse kohta reegleid ei ole.
Ratsanike kogemustele rajatud ratsaspordikultuur on tavalises spordielus hea ja õige. Kui midagi läheb valesti, on selle taga mitte valed põhimõtted, vaid oskamatus, püüd lennata kõrgemale kui tiivad kannavad. Aga maksimumini jõudmiseks, hobuse võimete maksimaalseks arendamiseks ja keskmisest kõvema tervise kindlustamiseks ei piisa kogemustest, ammugi mitte sellisest teadusest, mida viimasel ajal nii palju tehakse arvamuste ja küsitluste põhjal, hobulausumisest rääkimata. Vaja on tõsiteaduslikke uurimusi, kulukat ja aeganõudvat tööd nii teadlaste kui praktikute poolt. Seni kõige tuntumad uurimused hobuste biomehaanikast, vigastuste ennetamisest ravimise asemel ja hobuste kasvatamisest enne saduldamist, võiks öelda, et varajasest harjutamisest sportliku eluviisiga, on teinud Rootsi teadlane Ingvar Fredricsson (s 1937).
Tema karjäär teaduses algas doktoritööga 1972.a. „Hobuste liigeste kinemaatika ja koordinatsioon“. Ta oli esimesi, kes hakkas töötama hobuste biomehaanika uurimisel samade moodsate vahenditega, nagu seda tehti inimestel. Rootsi hobuste biomehaanika uurimine on tänaseks maailma tipus ja dr. Fredricssoni kutsutakse selle isaks. Oma töö praktilist mõtet nägi ta vigastuste ja isegi vigastuste ohu ärahoidmises, tehes diagnoosimise nii täpseks, et lonke oht ja mõnevõrra ka põhjus oleks tuvastatav enne tegelikku longet.
Tal kogunes teadustöös kõvasti ka juhtimiskogemust ning 1983. a. valiti prof. dr. Ingvar Fredricsson juhtima Flyinge kasvandust ja ta oli 15 aastat Flyinge peadirektor. Ta tegi sellest vanast riiklikust ajaloolisest kasvandusest Rootsi hobumajanduse aretuse, ratsaspordi, teaduse ja hariduse moodsa keskuse. Teaduses valis ta selleks ajaks oma põhiteemaks varssase ja noorhobuste kasvuea elutingimuste mõju tervisele. Tema juhitud Brösarp projekt on praktikas tõestanud, et suured ja vahelduva maastikuga karjamaad annavad noorele hobusele palju tugevama tervise kui väiketallide jooksukoplid või väikesed rohumaatükid. Põhiargumendiks võeti, et liikumine on hobuse loomulik eluviis ja selle piiramine söömisega väikestel karjamaadel ükskõik millises elueas on loomuvastane. Varsa või sälu arenguks on tähtis motiveerida teda liikuma võimalikult palju vahelduval maastikul. Seda on võimalik teha üksteisest eemal asuvate huviobjektidega nii, et ta pääseb karjamaale või talli, jõusööta saama või vett jooma, midagi uut uudistama või kartma, kaaslasi kohtama või neist eemale hoiduma alati mingit takistust ületades või suuremat ringi tehes. Ma ei tea, kui laialdaselt on selliseid karjamaid ehitatud ja kui tasuv see on, et näiteks niitmine künklikul ja väga vahelduva rohukasvuga aladel mõttetuks osutub ja karjamaa peab küllaltki suur olema. Ratsionaalseid ettevõtmisi, kasvõi suurte ühiskarjamaade rajamist, segab peale majanduslike arvestuste sageli inimese emotsionaalne vajadus oma koduhobuse järele. Aga mõte, et varss peab juba ema kõrval palju liikuma ja ka hüppama, on kõikjal hästi omaks võetud juba enne seda uuringut ja vahel näeme meie ülevaatustelgi, kuidas varss on palju stiilsem ja innukam hüppaja kui ta ema.
Kui noorhobuste rahvusvaheliste võistluste korraldamisest kasvas 1994. aastaks välja WBFSH, oli Ingvar Fredricsson selle asutamise suurimaid entusiaste, juhte ja ideolooge, teenis 2009. aastaks auliikme staatuse. Eesti jaoks on ta olnud tähtsaim patroon ja mentor. Tema koos Soome Ratsujalostusliitto presidendi Hakan Wahlmaniga olid need, kes soovitasid meil kandideerida WBFSH liikmeskonda ja toetasid ning juhendasid meid vastuvõtmise protsessi jooksul. 2004. aastal külastasid nad ESH kooosolekut ja prof. Fredricsson tutvustas väikesel seminaril oma põhimõtteid sporthobuste aretamise ja arendamise kohta. Seejärel tegime minu ametiautoga suure ringi Balti riikide tähtsamates hobusekasvandustes. Nende järeldus oli, et Leedus ja Lätis leidub paremat materjali, aga Eestis on organiseeritus ja huvi liituda rahvusvahelise sporthobuste aretajate kogukonnaga palju tugevam. Nii astusimegi ainult meie järgmisel, 2005. aastal WBFSH liikmeks. Läti järgnes 2008.a. ja Leedu 2017.a.
Üks meeldejääv jutuajamine oli meil 2013. aastal Varssavis, kui Ingvar Fredricsson oli mõned aastad WBFSH assambleedelt puudunud. Algas see nii, et minu tervituse peale „Great Fredricsson is back!“ istus ta hommikusöögiks minu lauda ja rääkis, et on tõesti tagasi. Ta olevat kolm aastat kulutanud ellujäämisele, südame tervisega tõsiselt hädas olnud, aga nüüd tunneb end suurepäraselt. Rääkisime hobusekasvatuse ja ratsutamise ajaloost, tema tööst ja suurtest kulutustest, et valmis saada ja avaldada suurteos „Flyinge: hipoloogia keskajast tänapäevani“. Pakkus, et korraldab minu ratsutamise ajaloo ja Balti aadlist ratsaväekindralite elulugude alaste artiklite avaldamise, kui saadan need talle rootsi keeles. Pärast ta võimsa raamatu ilmumist oleks tahtnud talle öelda, et kui ta laseks selle inglise keelde tõlkida, võiks see ilmuda ja levida üle maailma erilise korraldamiseta.
Aga tänaseks on ta veel rohkem tagasi. On avaldanud memuaarid „Hipoloog sünnist peale ja vastupandamatu kutse“. 2023. aastal asutas ta Ingvar Fredricssoni Fondi, jäi ise selle aseesimeheks, kutsus tegevesimeheks Kajsa von Geijeri ja juhatuse liikmeteks oma pojad, olümpiaratsanikud Jens ja Peder Fredricssonid, kuulsa treeneri ja autori Jan Wanniuse ning investori Annika Berridge’i. Fondi eesmärk on rahastada hobuste võimeid, heaolu ja sportlikku pikaealisust parandavaid teadusuuringuid ja tugevdada hobuse kohta kogu inimkultuuris. Kaks aastat on nad selleks juba stipendiume jaganud. Üks läks teadlastele, kes arendasid AI ja liikumise kolmemõõtmelise analüüsi kasutamist vigastuste varajaseks diagnoosimiseks, teine osteoartriidi uurijatele.
Kogu dr. Fredricssoni tegevusel on olnud selge siht ja mõte – sporthobune, kes talub hästi koormusi ja elab spordis pika elu. Elus ja teaduses on ta nõudnud endalt ja teistelt täpsust, selgust ja eesmärke. Võhikute arvamused ja sihitud tõmblemised pole tähelepanu väärt. Teadusuuring peab olema võimalikult mõõdetav ja praktiline. Hobuse tervis võib olla lihtsalt normaalne või väga kõva. Selles on ta lausa vastand massilistele targutavatele, hobust inimesestavatele ja kõiki olendeid võrdsustavatele uurimustele. See polnud küll tema, aga tema moodi, kuidas ühel WBFSH seminaril kuulati ettekannet hobuste pikaealisusest. Uuritud oli tipphobuste spordikarjääri pikkust olenevalt õigest treeningust noorpõlves. Küsimuste hulgas ettekandjale oli üks: „Miks te räägite ainult spordielu pikkusest, aga mitte kogu hobuse elu pikkusest?“ Ettekandja palus esitada järgmine küsimus. Aga taolist teemat on sellistel kogunemistel tihti arutatud. Peamiselt küll kohvilauas. On esile toodud, kui suur koormus omanikele ja kahju hobumajandusele on väga vanade hobuste ülalpidamine. Kuidas sentimentaalsusest jäetakse noor hobune ostmata, et vana, pime ja lombakas saaks edasi elada. Teine meelde jäänud mõte oli: „Kas parem on hobune, kes elab 10 aastat ja võidab kõik oma võistlused, või see, kes elab 30 aastat ja ei võida kordagi?“
