24.-27. septembrini viibis Eestis üks maailma kogenumaid sporthobuste hindekohtunikke Jan-Ove Olsson. Ta hindas meie hobuseid nii lineaarsel meetodil kui Rootsi traditsioonilisel hindeskaalal seitsmel ülevaatusel Säreveres Järvamaa KHK tallis, Sammulis perekond Normanni tallis, Taari külas Gunnar Klettenbergi tallis, Luunjas Talliteenuste OÜ tallis, Pikakannu külas Peeter Viiardi tallis, Kukulinnas Andres Trei tallis, Kurtnas Kristjan Heina tallis.
Et mitte pikalt ja ettevalmistuseta arutada, mida meie mõtleme temast ja mida tema meist, milles on meie arusaamiste sarnasused ja erinevused, avaldame siin mõned väljavõtted tema hindeprotokollidest. Nagu lubatud, me terveid protokolle ei avalda, vaid saadame nende skaneeringud ainult omanikele. Üheks lineaarse hindamise heaks küljeks peetaksegi seda, et keegi ei pea kartma nõrkade hinnete või hobuse puudulike omaduste laia avalikustamist. Et meil oleks kergem iga hobuse protokoll õigele aadressile saata, palume saata meile e-mailid omaniku aadressiga ja me saadame skaneeringud vastusena. Kuna selle ürituse kõiki kulusid meie aretustoetusega katta ei saa, oleks tore, kui protokolli saaja tasuks ESHKS arveldusarvele iga hobuse eest 1-3€ vastavalt oma võimalustele, aga see pole kohustuslik.
Niipalju võin hr. Olssoni üldmuljetest öelda, et teda hämmastas, kuidas meil kõik kõiki tunnevad ja kui haritud inimesi kohtab kõigis tallides.
Aga nüüd asja juurde. Allpool leiate järgmised tabelid väljavõtetega parematest tulemustest Rootsi hindeskaalal:
A.HOBUSED KESKMISE HINDEGA 7,75 JA ROHKEM
B.HOBUSED HÜPPEHINNETE SUMMAGA 16 p JA ROHKEM
C.HOBUSED TÜÜBI JA KEHAEHITUSE HINNETE SUMMAGA 17 p JA ROHKEM
D.TRAAVI HINDED 8,5 JA ROHKEM
E.SAMMU HINDED 8 p JA ROHKEM
F.GALOPI HINDED 8,5 p
Lineaarsete kirjelduste võrdlemine annab mingi pildi, mida hr. Olsson meie hobustes nägi ja oluliseks pidas. Vaatlesin, millistele tunnustele andis hr. Olsson hinnangu keskmisest väga erinevatena. See tähendab, et tunnus ei ole lineaarse hindamise tabelis D, E või F, vaid C või G, üliharva B või H tulbas või on tehtud märge kommentaaridesse.
Meie hobuste seas kõige levinumateks puudusteks pidas ta lühikest turja, kaela madalat väljatulekut, väikesi või madala päkaga kapju. Hea oli tema arvates hobuste hüppevõime.
Kui vaadata kõige nõrgemate hinnetega hobuste ühiseid tunnuseid lineaarses kirjelduses, siis on sagedamini korduvad tunnused raske tüüp ja liikumise jäikus, eelkõige aga psüühilised tunnused – liigne ettevaatlikkus või kartlikkus hüpetel, üldine pingulolek ja ebakindel lähenemine takistustele. Üldse on Rootsi hindamissüsteemis eraldi hindena ja seega üldhindes tähtsal kohal „temperament hüpetel“, mis tähendab suhtumist hüppamisse ja käitumist hüpetel. Üldist käitumise hinnet polegi. Õige ju on, et hobuse tõeline iseloom selgub kõige paremini just sellisel katsumusel, nagu hüppamine noorele hobusele on.
Meie süsteemist erinev on ka jalgade hinnete väiksem kaal, sest esi- ja tagajalgadele on Rootsis vaid üks ühine hinne. Kui jälgida, mida hr. Olsson tähele pani, siis märkas ta 8 korda üle keskmise pikka sõrgatsit ja 8 korda üle keskmise lühikest sõrgatsit. Sõrgats oli liiga püstine ühel hobusel, liiga pehme polnud ühelgi, olulist eetsi- ega taatsirandmesust ei näinud ta kordagi, märgatavat koondvarbsust täheldas 4 korral, harkvarbsust ühel korral, madalat päkka 8 korral.
Parima keskmise hindega hobuste ühiste tunnustena ei leidnud Olsson erilisi kõrvalekaldumisi keskmisest peaaegu üldse, aga palju tabas ta erilist ja erinevusi hüpetel – väga kindel sammu valimine on märgitud 4 korda, tähelepanelikkus 3 korda, kiire äratõuge 3 korda, võimas äratõuge 3 korda, suur hüpe 3 korda, pingevaba käitumine hüppel 3 korda. Parim hüppaja oli ainuke, kelle ettevaatlikkus näis liiga suur, nõrgemate hobuste hulgas oli selliseid ettevaatlike-kartlikke rohkem. Nii et jällegi suur tähelepanu psüühilistele omadustele. Mis meie oludes on sageli ettevalmistuse puudumise või oskamatuse tõttu keerulised hinnata. Olsson ütles Kurtnas meie kasvatajatele hobuse ettevalmistusest rääkides: „See on ju nii lihtne – tegelege iga varsaga kasvõi 5 minutit päevas 4 korda nädalas.“ Aga väga hea hobuse jaoks on see, mitu korda temaga tegeletakse, palju vähem tähtis, kui see, kuidas seda tehakse. Mõne suurepärase, aga ettevalmistuseta hobuse kohta oskas Olsson eelnevatel ülevaatustel tabavalt öelda: „Andekale hobusele on paremgi, kui temaga üldse ei tegeleta, kui et tegeletakse oskamatult.“
Aga nüüd analüüsige ise järgnevaid tabeleid, võrrelge neid oma muljetega, meie andmebaasi piltidega ja andmetega varasematest hindamistest. Kui on aega ja huvi.
Alljärgnevas kokkuvõtlikus videos toome teieni mõned tabelite eesotsas olevatest hobustest: