Väike ESH aretajatest koosnev delegatsiooni käis Lätis tutvumas LŠZAA poolt korraldatud lineaarse hindamise koolituse korraldusega. Koolitust viis läbi oldenburgi tõuraamatu aretusdirektor Peer Eitenmüeller, kes on õppinud loomakasvatust ja ärijuhtimist. Ta asus tõuraamatu juurde tööle alguses assistendina ja alates 2024. aastast on oma praegusel ametipostil.
Eesmärkidest ja trendidest.
Meile tutvustati oldenburgi hobuse aretuseesmärke ja lineaarse hindamise metoodikat, mille käigus tuli välja, et ühel tõuraamatul võib olla omanimelise hobuse aretamisel eesmärke rohkem kui üks (näit: hobune tippsporti, vabaaja või harrastus hobune, rahvusvahelise taseme noorte hobune, kommertslik hobune– värvilised hobused ja hunterid). Oluline on, et konkreetne eesmärk on püstitatud ja proovitakse saada parimat tulemust. Mida lähemale liigutakse tippspordile suunatud aretusele seda enam on hobune oma omadustelt spetsialiseerunud vastavale alale. Kuid üldiselt, väga laias plaanis aretatakse oldenbrugis n.ö universaalset ratsahobust, kes hüppab ja liigub võrdselt hästi ning on hea ratsastatavusega.
Hobuste hindamisse puutub see kõik nii, et me võime mingi protokolli omaduste alusel kirjeldada ära kogu hobuse kuid selleks, et hinnata kirjeldatud hobuse kvaliteeti (väärtust) peame me teadma mis on hobuse aretus- ja kasutuseesmärk. Näiteks hunteritel on omapärane maadligi hüpe kuid kui tegemist on näiteks hindamisega hunterite näitusel siis ei ole tegemist sugugi halva omadusega/hobusega.
Linaarsete kirjelduste kogumine võimaldab arvutada järglaste põhjal sugutäku aretusväärtusi. Oldenburgi tõuraamatu liikmed saavad kasutada suurt andmebaasi millel on erinevaid rakendusi. Andmebaasi analüüs annab tõuraamatule infot millised trendid hetkel aretuses valitsevad. Näiteks otsitakse ja kasutatakse hetkel täkke kelle järglased on juba varsana efektsed – suured ja võimsad, eks ikka selleks, et saaks nad kohe varsana maha müüa. Mõne aastaga on hobuste pidamise kulud mitmekordistunud (väidetavalt on selles süüdi kliimamuutus ja sõjaolukord) ning oma kasvandikke pikalt pidada ja arendada on väga, väga kallis ja enamus aretajaid seda teha ei soovi. Sellise omaduse alusel täkkude aretusse valimine võib aga seada ohtu oldenburgi ühe aretuseesmärgi, milleks on ratsastatavus. Hetkel on aretajatele olulisim see, et varss oleks hea tüübiga ja ilus, mis saab edasi, sellele eriti ei mõelda.
Samas on hea ratsastatavus muutunud eriti oluliseks suisa veidral põhjusel – kardetakse saada n.ö. sotsiaalmeedia staariks. Kui hobune on pisut “keeruline” ja vehib näiteks peaga siis võib juhtuda, et seda käsitletakse koheselt halva ratsutamisena ja sellest tehakse hobuse heaolu küsimus. Harmooniline kehaehitus aitab samuti kaasa – näiteks liiga pika kaelaga hobusel on suurem oht vajuda pisut ratsme taha ja rollkuri süüdistus ongi käes. Kuigi sporthobuste aretuses on funktsionaalsus olulisem kui kehaehitus siis on korrektne kehaehitus siiski hea tervise ja pika kasutusaja eelduseks. Oli põnev kuulda kuidas tõuraamatu aretuseesmärgid sõltuvad aretuse hetke trendidest ja kuidas lineaarne kirjeldamine ning andmed kõige sellega seotud on.
Praktiline osa.
Oldenburgi tõuraamatus ei panda enamusel näitustel või ülevaatustel üldse hindeid. Kasutataksegi ainult lineaarse kirjeldamise meetodit (varsanäitused, täkkude tunnustamine, märade hindamine jne) Krõbekülmades oludes saime vaadelda nelja erinevat hobust vanuses 4- 8. Kuigi oldenburgi tõuraamatu linaarse hindamise protokollides on üle 100 tunnuse siis meie nii sügavuti ei läinud. Praktiline osa koolitusest toimus peamiselt koolitaja ja koolitatavate vahelises diskussioonis ning iga hobuse puhul alustasime lihtsat reeglit järgides – kirjeldasime normaalsusest erinevaid omadusi mida märkasime.
Oli hea mõte minna sellise koolituse korraldust vaatama. Esiteks võiks piirata osalejate arvu ja teha mitu erinevat osalejate gruppi. Nimelt peaks hobust kirjeldades vaatlejad seisma enam vähem hobuse keskel. Kui rahvast on palju pole see kuidagi võimalik. Oleks ka paremini kuulda ja mugavam küsimusi esitada. Teiseks leidsid meie aretajad, et hobuse kirjeldamisel on aretajatel erinev teadmiste pagas ja grupid võikski olla vastavalt komplekteeritud. Visati ka õhku mõte korraldada üle pika aja üks hobuste kirjeldamise põhitõdedele keskenduv koolitus meie oma kohtunikega.
Kui meil õnnestus lektor meelitada finaali peakohtunikuks siis oleks võimalik sellise kogemuste pagasiga kohtunikuga katsetada finaalis lineaarse kirjeldamise meetodi kasutamist. See oleks kohal viibivale publikule kindlasti kordades harivam kui punktide ette lugemine, seda enam, et meie elektroonilise hindamise rakendus võimaldab linaarse hindamise protokolle täita ja salvestada. Varsti saame teada!
Täname LŠZAA – d meid võõrustamast!
