Tänavu tähistas noorhobuste MM 30. juubelit. Kuigi visionäär, ei osanud ilmselt Leon Melchior isegi 1995. aastal Lanakenis esimest noorhobuste MM – i korraldades ette näha, et sellest sündmusest võib säärane publikumagnet kujuneda, et Zangersheidest lahkumine tekitab tundidepikkuse ummiku ja ESHKS esindus peaaegu lennukist maha jääb.
Miks see sündmus nii paljusid ikka ja jälle kutsub? Zangersheide võistlusplatsidel on oma säravat karjääri alustanud lugematul hulgal kuulsaid sporthobuseid, nende seas ka sellised sporthobuste aretust tugevalt mõjutanud täkud nagu Comme Il Faut ja Emerald või tippsporthobused nagu Glooney 51 ja H&M All In kes on ratsaspordi ajalukku kirjutatud osalemisega nii maailmameistrivõitustel kui olümpiamängudel. Lanaken on koht, kus parimad noored hobused saavad oma esimese võimaluse ülemaailmselt särada ja võistluse lõpptulemus poodiumikohtade jagamisel on alati üllatuslik. Aretajad, investorid ja ratsanikud tulevad siia leidma ja avastama midagi uut, ammutama inspiratsiooni ja taas leidma motivatsiooni. See on koht kus väga paljude unistused võivad ootamatult täituda, sest jätkuvalt moodustavad sporthobuste aretuse selgroo väikesed kasvatajad. Näiteks on viimastel aastatel kõigil kolmel ratsutamise olümpia-alal võitnud WBFSH “parima kasvataja” auhinna just sellised aretajad kellel on vaid mõned märad.
Sportlikust vaatenurgast lähtudes aga tuleb tõdeda, et ei tea peale noorhobuste MM- i palju teisi samaväärseid tiitlivõistluseid ühelgi spordialal kus stardivad samal võistlusel nii maailma edetabeli 6. koht (antud kontekstis Gilles Thomas) kui ka “naabrimees meie külast”. Võimalik on see vaid selle tõttu, et fookus on hobusel ja tema võimetel. Tore uuendus oli (võimalik et mitte esimest aastat), et stardijärjekordades oli ratsanike positsioon Longines ranking tabelis ära trükitud. See info andis kaasa elamisel lausa lisadimensiooni – “omakülamehed” said publiku poolt loomulikult suuremad ovatsioonid.
Tase on muidugi ääretult kõrge. Paljudele hobustele võib olla isegi liiga kõrge. Näiteks 6-aastaste hobuste finaalis hüppas 39 – st hobusest ainult 7 hobust puhta parkuuri ja ümberhüpetel oli ainult üks veatu sõidu teinud võistleja. Sellist asja nagu varasemast ei mäleta. Kui samal ajal on hobuste heaolu teema tervalt üleval siis jääb pisut arusaamatuks milleks mängida tulega ja panna noored hobused nii tugevalt pingutama. Saaks ka natuke leebemalt. 6-aastaste maailmameistriks tuli hollandlane Max van de Poll KWPN märal Ortane (Balou du Rouet Z / Quinar, aretajad D. Van De Linden / C. Van Der Heijden). 6-aastaste klassis osales ka eesti sporthobune Keiser (Kasper – Gitano) ratsanikuga Mart Sander Aarma, kes eelmisel aastal ka finaali jõudis. Seekord tulid kahjuks eelsõitudes sisse mõned vead.
Kõik tulemused:
Kõige stabiilsem oli pilt muidugi kõige kogenenumate ehk 7-aastaste hobuste seas. Selle klassi võitis iirlane Eoin Brennan zangersheide tõugu hobusel Augustus Z (Aganix du Seigneur / Vigo d’Arsouilles STX, aretaja Tim Brennan). Ehki zangersheide tõuraamatus arvele võetud on hobune aretatud siiski Iirimaal Mill House Stud nimelises kasvanduses. Natuke nalja sai 7-aastaste klassis sellega, et Juri Mansur, “meie brasiillane” kellele sai kõvasti pöialt hoitud ja kellel kogemustest ei tohiks puudu olla unustas parkuuri ära ja võttis pärast paari esimest hüpet kohe suuna parkuuri viimasele tõkkele.
Kõik tulemused:
5-aastaste klassi finaal oli muidugi kõige põnevam, sest stardis oli ju meie seltsi liige ja ESH aretaja Anni Kaljund, seekord küll KWPN tõugu ruunal Peyton VDH (Cohinoor VDL/Orame). Koos läbiti põhiparkuur kindlalt ning veatult ja pääseti ümberhüpetele kus paraku ühel hüppel tekkis ootamatu kommunikatsiooni probleem ja paar pidi katkestama. Medalit seekord meie ratsanikule ei tulnud ja ühtegi eesti sporthobust finaalis ei esinenud kuid julgen väita, et eesti sporthobuste kasvatajad on siiski võitnud kui meil on juures ratsanik ja aretaja, kes on saanud sellise kogemuse võrra rikkamaks ja kes teab mis tunne on olla väga hea hobuse seljas.
5-aastaste finaalis hüppas 48 hobuse hulgast 18 hobust põhiparkuuri 0 karistuspunktiga, neist pooled ka ümberhüpped puhtalt ja selle klassi võitis iirlane Michael Pender KWPN tõugu ruunal HHS Private Ryan (El Barone 111 Z / High Shutterfly, aretaja M Van Der Velde). Tore kokkusattumus on, et võitja hobuse isa said meie aretajad kevadisel koolitusreisil Belgias päris oma silmaga ka näha. Pender on täiesti omaette nähtus – ta on võitnud poodiumikohti alates 2016. aastast mil ta sai kaela nii hõbe- kui ka pronksmedali 5-aastaste hobuste klassis, siis 2018. 5-a. pronksi, 2019. 5-a. pronksi ja 6-a. hõbeda, 2023. 5-a. kuld ja 2024. 7-a. kuld medali.
Kõik tulemused:
Seda, et aretuses enam riigipiire ei tunta ja kõik on väga rahvusvaheliseks läinud näitab seegi, et Belgia meistriks tuli Jos Verlooy hoopis iiri sporthobusel FTS Killossery Konfusion (Livello / Cruising, aretaja F., L. Glynn). Natuke on sellest ikka kahju, et WBFSH püüd teha tõuraamatute tšempionaati läbi kukkus. Põhjuseid ei tea, kuid tuleb välja uurida. Ilmselt avaneb selleks võimalus meie finaalis kui meid külastab WBFSH endine asepresident Paul Hubert, kes ütles Lanakeni kohta põlastavalt “green card championships” viidates just sellele, et tahaks ikka rohkem näha ratsanikke oma riigi originaaltõuraamatute hobustel.
Noorhobuste MM – ile lisaks toimub Lanakenis traditsiooniliselt ka Sires Of The World sugutäkkude võistlus 1.50 kõrgusel mille võitis tänavu Marriet Smit-Hoekstra 9-aastasel westfaali tõugu täkul For Chacco TN (For Pleasure / Chacco-Blue, aretaja Wilhelm Schwenker). Kokku oli stardis 47 täkku.
Ühtlasi viidi läbi noortäkkude tunnustamine vabahüpete põhjal. Zangersheide tõuraamatus tunnustamiseks esitleti 36 kolmeaastast erineva tõuraamatu täkku, kellest tunnustuse sai 10. Nende nimekirja leiab siit:
Tõuraamatute esindajad kogunesid WBFSH laua ümber ja juttu jätkus pikalt. Põhiliseks teemaks on ikka mure aretuse ja ratsaspordi tuleviku pärast. Kui väliselt on kõik justkui uhkem ja suursugusem kui kunagi varem siis asjaosalised ise nurisevad, et hobuste hinnad oksjonitel on alla läinud. Too keskustelu viis humoorika aruteluni sellest kuidas turundustrikid (uudised ülisuurtest müügihindadest oksjonitel) ja tänapäevased kallid ja kulukad paljundustehnikad (ICSI) mõjutavad aretajate mõttemaailma ja tegevust. Hobuste aretus nagu iga teinegi põllumajanduslik tegevus on alati olnud pigem elustiil kui äritegevus ja põllumees saab harva rohkem kui 25 % toote omahinnast kasu. Kuid nüüd on mõnedel dollarimärgid silmades ja need hobusekasvatajad ei ole järsku enam rahul ka 60 -70 % – se kasumiga. Veel üheks komistuskiviks on see, et varsa saamiseks kulutatakse tänapäeval tihti palju rohkem kui vanasti (embrüod, ICSI – d jne) aga rohkem kulutamine ei pruugi alati anda soovitud tulemust (ehk kvaliteeti) ja nii tuleb vahel omatoodangut müüa kahjumiga. Seega soovin meie aretajatele kainet meelt, ärge unustage miks me seda tegelikult teeme aga unistage ikka Lanakenist!