Fotol: Blue Hors Matine
Üliinimese idee on tänapäeval suhteliselt unustuses, geeniuseks eriti kedagi ei kuulutata ja peamiselt geeniustest koosnevat ühiskonda soovitavaks tulevikuks ei peeta. Inimese aretamine on päris tabuteema, ja milliseks teda tuleks aretada, milline peaks inimene olema, seda teada ei tahetagi, sest igasugusel inimesel peavad olema teistega võrdsed võimalused või vähemalt usk sellistesse võimalustesse. Ülihobuse loomine peaks lihtsam olema, tal on soovitavaid omadusi, mida aretada, suhteliselt vähe. Inimgeeniustel on igal oma ala ja oma aeg, ja nad loovad ise oma seadused, ülihobuste vahel aga käib võistlus ühe ja sama määrustiku järgi ning inimeste vahel absurdne küsimus, milline neist on kõige täiuslikum, on siin kõige tähtsam.
Takistussõidus on võrdsed võimalused päris hästi kindlustatud, ja võrdseid on palju, aga koolisõidus seda olla ei saa. Seal tekivad subjektiivse võrdlemise käigus paratamatult selliseks võrdlemiseks vajalikud etaloonid, näidishobused, staarid. Kaks hobust on viimastel aastatel saanud ebaproportsiaalselt palju tähelepanu – 2006.a. MM hõbe, DWB mära MATINE (ratsanik Andreas Helgstrand) ja 2009.a. EM kuld, KWPN täkk TOTILAS (ratsanik Edward Gal). Mõlemad hobused on näidanud liikumisvõimekust, mis ületab normaalse, mis on liialdatud viimase piirini, aga võib-olla ka üle selle. Kas see on ainult „kunstiline liialdus“ või tsirkuseakrobaatika? Näeme ju üksikuid samme, mis palju ei erine hispaania traavist kurikuulsa Fillise esituses, ja nii kõrget piaffeso“. Eraldi katsevõistluse järel ta siiski noorhobuste MM-ile pääses.
Kui nii edasi, siis pole ju võimatu selline väärastumine, et aretatakse hobune, kelle kõige loomulikum allüür on piaffee.
Peaks veel lisama, et Totilase sammupikenduski on nii hea, et tema kohta ei saa kuidagi öelda, et kiire ja intensiivse koondamistööga on selle loomulikkus rikutud. Ka Matinel tuli sammupikendus tavaliselt hästi välja. Varem oli tavaline, et tugev koondamine ja tõstetud kael, eriti kui kael on Fillise meetodil kunstlikult tõstetud, rikub ruttu sammupikenduse, kaotades tagajalgade tõukejõu julge avaldumise kandejõu kasuks. Uus nähtus on hobused, kes loobivad erutatud seisundis esijalgu fantastiliselt kõrgele, teevad sammu või paar lausa hispaania traavi. On arvatud, et rollkuriga on liigselt tugevdatud ja lühendatud lihaseid, mis toovad õla ja esijala kaelale lähemale (kuna rollkuriga tuuakse kael õlale ja esijalale lähemale). Sellist liikumist võib mõnel üksikul hetkel isegi Totilasele ette heita ja see on siiski loomuliku liikumise rikkumine. Looduses võib hobune küll kasvõi kapriooli teha, aga hispaania traav on ilmne reaktsioon edasiajamise ja tagasihoidmise tugevale vastuolule.
Selliste hobuste esinemine ei vasta enam klassikalise koolisõidu põhimõtetele.Ohverdatakse midagii liikumise puhtusest efektsusele. Nende edu või vähemalt nii ülekaaluka edu vastu on kuulda tõsiseid protestihääli. Totilase vastu on raskem protestida, sest füüsilise jõu üleküllus on tal ühendatud niisama tugeva närvisüsteemiga, aga Matine kohta esines päris mõjuva artikliga rollkuri vastase võitlusega kuulsaks saanud Gerd Heuschmann. Ajakirja „Piaffe“ 2008.a. esimeses numbris kirjutas ta avaliku kirja FEI-le ja Saksa Ratsaspordiföderatsioonile. Selles tõstatas ta küsimuse, kas 2006.a. MM koolisõidus näidatud ja kõrgelt hinnatud ratsutamiskunst oli ikka selline, nagu me näha tahaksime, ja kas kohtunike töö oli rahuldav.
„Jutt käib ühest imetlusväärsest hobusest, keda 50000 pealtvaatajat oleks tahtnud näha maailma parimana ja kellele spetsialistid kohtunikekogus oleksid selle koha peaaegu andnud.“ See hobune oli muidugi MATINE, kelle esinemise kohta Heuschmann ütleb (nime nimetamata): „See sensatsiooniline hobune ei vastanud ühelegi klassikalise ratsutamisõpetuse kriteeriumile! Ta ei säilitanud puhast rütmi ühelgi allüüril, lõdvestatust polnud üldse, ratsme kontakt oli klassikalise õpetuse järgi ratsutamiskunst“: noogutav pea, pingul ja vehkiv saba, kõikuv laudjas ja lai käik.
„Piaffe“ toimetaja Jürgen Kemmler vastab Heuschmannile, et seda hobust (jälle nime nimetamata) eristab teistest nn. reaktiivne pingutusvõime, mida nõuavad ka mõned inimeste spordialad tipptasemel, näiteks slalom või sportvõimlemine. Vahe pinge all säilitatud harmoonia ja ülepinge vahel on väga väike. Piaffee ja passsazh võivad olla reaktiivse liikumise kiirusliku jõu avaldused, kus sirutuse-kõverduse faasid on ühes ja samas tsüklis tihedas seoses. Kemmleri arvates võis MMilt leida paremaid näiteid rikutud koolisõidust, kui oli seda nimetatud hobune. Aga ta soovitab Heuschmannil jatkata kaasaegse koolisõidu kriitikaga.
Nende mõlema erilise, võib öelda ka ekstravagantse hobuse genofondis on palju ühist. Kõigepealt on mõlemal ühine isaisa – trakeeni täkk KOSTOLANY (s. 1984). See suur (170 cm) must täkk on olnud üks parimaid nii trakeenide spetsiaalses aretuses kui nii hüppe- kui koolisõidu võimekuse parandamises selles tõus. Ta võitis 1987.a. trakeeni täkkude katsed Neumünsteris, on andnud 10 tunnustatud täkku, ise võistelnud edukalt Väikeses Auhinnas, kuid nagu juuresolevalt pildilt näete, on tal ilus loomulik piaffee. Tema poegadest võitis Matine isa SILVERMOON (s. 1991.a.) 1993.a. Neumünsteri körungi ja oli 1995.a. Taani trakeenide tempion, Totilase isa GRIBALDI (s. 1993.a. ) oli 1995.a. Neumünsteri körungi võitja ja 1996.a. täkkude testi parim. Aga KWPN täkkude testi lõpetas Gribaldi 11. kohaga – tagajalgade töö ei olevat küllalt aktiivne. Mõlemad täkud jõudsid spordis osaleda Suure Auhinna tasemel, Gribaldi oli 4-aastasena PAVO Cup sarja finaalis teine ja Suures Auhinnas jõudis Hollandi koondisesse. Tema ratsanik oli seesama Edward Gal, kes viis tippu Totilase. Seejuures on Gribaldile ette heidetud vähest hinge, Totilasel jälle kipub seda liigagi palju olema! Gribaldi on ka Anky van Grunsveni PAINTED BLACKi isa. Gribaldi poeg DISTELZAR olevat kõigi aegade hinnalisim trakeen – ta müüdi Medingenis trakeeni eliidi oksjonil 600000 DM eest (4,8 miljonit EEK). Eestis on Kostolany esindatud oma poja RUBENSiga ja Gribaldi oma poja TRAUMPRINZiga.
Totilasele planeerivad omanikud suurt karjääri ka aretuses, pärast 2012.a. OM võidakse teda päris intensiivselt kasutama hakata. Tänavugi on ta sperma müügis, aga ainult omaniku poolt heakskiidu saanud märadele hinnaga 5000-5500 eurot.
Kostolany järglased kuuluvad Totilase kasvataja arvates nende uut tüüpi trakeenide hulka, kes on aretatud sportlike omaduste järgi – neil ei ole enam puudus jõust, nad ei liigu enam madala muruniiduki-käiguga ega ole nii vähese koostöötahtega nagu varem. Aga neil on trakeenide 250 aastat aretatud ilu, elegantsi ja kõrget verelisust, et sportlikumaid tõuge parandada.
Ühine on nende kahe hobuse aretuses veel see, et küllalt suurele ja tugevale trakeeni täkule on otsitud mära, kes oleks robustsem, lihtsam, universaalsem. Matine ema MATEDEI leiti meile nii tuntud MATADORI tütarde hulgast, Matedei ema omakorda oli i suur ja veidi kohmakas oldenburgi mära SUSSIE. Totilase ema LOMINKA on saadud NIMMERDORI poja ja AKTEURI tütre paaritamisest, mõlemad täkud on 50% holsteini hobused. KOSTOLANY- GRIBALDI-TOTILAS on harva esinev ja koolisõidus veel eriti haruldane kolme põlvkonna järjepidevus, kus maailma tipphobused kannavad igas põlvkonnas edasi aina
Aretuses on juba kaua märgata tendentsi aretada spetsiaalseid koolisõiduhobuseid lahus hüppehobustest. Matine ja Totilas on eredad näited, kuidas kõrgema kooli hobuseid aretatakse lahus tavalise koolisõidu hobustest. Kui kaugele võidakse nii minna? Kuna nende mõlema hobuse ratsanikud on mehed, kerkib ketserlik küsimus, et kas tuleks ka meestele ja naistele hakata erinevaid hobuseid aretama.