Samal ajal, kui suured tõuraamatud püüavad oma tegevust tõuraamatute turul laiendada (eriti hannoveri tõuraamat), on vastupidine tendents ka väga elujõuline. Kui mingi grupp hobusekasvatajaid on aretuseesmärkide ja -meetodite osas enamusest erineval seisukohal, on demokraatlikus süsteemis loomulik, et teisitimõtlejad eralduvad. Demokraatlik tsentralism, nagu komparteis, on küll vana süsteem, pärit ürgkogukondlikust korrast, aga õigustanud on see ennast vaid meeleheitlikes olukordades.
Kuidas mõista aga uute tõuraamatute asutamise piirangut Euroopa Komisjoni otsuse 92/353 sätet artiklis 2 lõikes 2:
“Kui liikmesriigis on ühe tõu puhul juba ametlikult tunnustatud üht või mitut organisatsiooni või ühingut, võivad liikmesriigi ametiasutused uue organisatsiooni või ühingu tunnustamisest keelduda:
– kui see ohustab tõu säilimist või kahjustab olemasoleva organisatsiooni või ühingu tegevust või tõuparandus- või selektsiooniprogrammi või
– kui seda tõugu hobuslast võib kanda sellise tõuraamatu eriosasse, mida peab organisatsioon või ühing, mis iseäranis selle osa puhul järgib lisa punktis 3b originaaltõuraamatut pidava organisatsiooni või ühingu sätestatud põhimõtteid.”
Selle kohta tegi Euroopa Kohus 11. novembril 2004.a. otsuse kohtuasjas C-216/02, mis käsitles Austria Ponide, Väikehobuste ja Spetsiaaltõugude Aretusühingu taotlust tühistada Austria Burgenlandi liidumaa valitsuse otsus tunnustada Austria Shetlandi Ponide Aretusühingut sellel liidumaal shetlandi ponikasvatajate organisatsioonina.
Lühidalt kokku võttes ütleb see kohtuotsus, et liikmesriigid võivad jätta uue tõuraamatu ühes ja samas tõus tunnustamata, aga ei pea seda tegema. Üldreeglina tuleb riigil tunnustada kõiki ühinguid, mis vastavad tõuraamatu pidajale (aretusühingule) esitatud nõuetele.
Austrias toimunu on seda enam eeskujuks teistele, et uue tõuraamatu asutajad eraldusid paljude tõugude arvestust pidavast aretusühingust. Euroopas on loomulik, et igal tõuraamatul on omaette aretusühing. See väldib ühe tõuraamatu probleemide ja finantside otsustamise teiste tõuraamatute poolt või kulul.
Erinevused aretuseesmärkides võivad olla õige väikesedki. Nii esitas Finnish Sport Horse OY 2. märtsil k.a. Soomes taotluse tunnustada nende õigust pidada Soome sporthobuse (FSH) tõuraamatut Soome soojavereliste hobuste (FWB) tõuraamatust eraldi. Märkimisväärne on, et üks kahest aretusprogrammi autorist on meie ESHKS liige aastast 2000 Risto Salmi. Teine liider on tuntud kolmevõistleja Cajus Aminoff. Ajalehes “Hevosurheilu” selgitab Risto Salmi, et FSH ja FWB võivad üksteist täiendada. Erinevus on selles, et FSH keskendub sportlike võimete aretamisele, registreeritakse kõigist EÜ tõuraamatutest pärit hobuseid, tunnustatakse täkke ja märasid aretusse nende võistlustulemuste alusel, ja iga mõnes EÜ sporthobuste tõuraamatus aretuseks tunnustatud hobune on automaatselt tunnustatud ka FSH tõuraamatus. Kõik nagu meilgi, ka eeskujuna nimetab Risto Salmi Zangersheidet ja KWPN tõuraamatut, nagu meiegi oleme teinud.
Nüüd on meilgi niikaugele jõutud, et 7 aastat pärast sporthobuste kasvatajate eraldi aretusühingu asutamist on ka teine selgelt erinev ja eriarvamusel olev osa ebamäärasest segaühingust lahku löömas. Puhtatõulise Tori Hobuse Säilitamise Ühing olevat esitanud taotluse oma tõuraamatu pidamiseks. Põhjendus on muidugi see, et keegi teine tori hobuse puhasaretuse vastu huvi ei tunne, võõrveresuse protsent nn. tori tõus oli juba 2001.a. varssades 60%, 2007.a. varssades veidi vähem (54%), kuid seda nende arvel, kes viimastel aastatel on puhasaretusele üle läinud. Suurte kasvatajate karjades ületab võõrveresus 70% Toris ja 80% Andres Kallaste tori hobuste karjas. Erinevad aretuseesmärgid aga ongi ju peamine, mis tõuraamatuid eristab.