Kui tavapäraselt saab WBFSH assambleel käinuna kirjutada seminaridest saadud teadmistest, siis sel korral on pikast reisist saadud olulisim tulemus mitmete uute tutvuste loomine ja võimalik, et ka suurepäraste ideede sünd. Aeg näitab.
Igal aastal võtab WBFSH vastu uusi liikmeid (sel korral 3 uut – Luso Warmblood (LW), AES – Netherlands (AES-NL), Cheval Dressage Français (CDF). Kokku on WBFSH -ga liitunud nüüdseks juba ca 90 tõuraamatut. Seltskond on kirju kuid ohje soovib juhtkond siiski kindlalt enda käes hoida. See torkas silma siis, kui asepresidendi kohale kandideerinud noor poolakas Mateusz Cichońi pidas väga heas inglise keeles nii pika ja sisuka kõne, et terve saal aplodeeris ja tundus, et on juhatusse pääsemine peaks olema kindlustatud kuid ometi nii ei läinud. Asepresidendiks sai hoopis KWPN – i president Andries van Daalen, kelle kõne jättis pärast poolaka esinemist ausalt öeldes ettevalmistamata ja sisutühja mulje. Kuid ta on ju KWPN! Jan Pedersen, kes on olnud WBFSH president alates 1999. aastast, tundus pisut väsinud ja teatas presidendi kohta taas vastu võttes, et see on tema viimane kord kandideerida. Väsimuse on ilmselt tekitanud 2 aastat Valkenswaardis toimunud tõuraamatute karika sponsori poolt välja maksmata toetus ja sellest tekkinud WBFSH majanduslikud raskused ning segadus WBFSH oma andmebaasi loomise ümber. Selle tõttu astus juhatusest tagasi ka endine asepresident Stephan Kelchtermans.
Poolaka juhatusest välja jäämine tekitas aga vennastumise Kesk-Euroopa ja Baltimaade tõuraamatute esindajate seas. Vahetatud sai nii huumoriga vürtsitatud kriitikat WBFSH suunal, lennukaid ideid kui ka kontakte ja kõlama jäi mõte, et peaksime korraldama ühiselt Kesk- Euroopa ja Baltimaade aretajate foorumi, kus saaksime arutada turuarendus strateegiaid ja ühiste sündmuste korraldamise võimalusi. Koos oleksime tugevamad. Ülesande selline foorum korraldada võttis endale noorsand Cichońi ja lubas peagi kõigi asjaosalistega ühendust võtta.
Turu olukord.
Läbi kõigi ettekannete jäi kõlama mõte, et maailm meie ümber muutub ja kõik tõuraamatud seisavad silmitsi kasvavate kuludega, samal ajal nähakse trendi, kus märasid paaritatakse ja varssasid registreeritakse üha vähem. See mõjutab ka otseselt WBFSH – d kui organisatsiooni, sest liikmed maksavad liikmemaksu varssade arvu pealt, mille tõttu tegi juhatus ettepaneku tõsta liikmemakse, mis ka vastu võeti. FEI võistluste analüüs näitab, et pärast covidit ei ole võistluste ja nendel osalejate arv tõusnud endisele vaid on jäänud 2017 a. tasemele. Keskmiste hobuste hinnad on alla läinud kuid samas hobuste pidamise hind kasvab ja see tekitab olukorra kus paljud aretajad loobuvad ning turg jääb väiksemaks. Lisaks on muutumas üha olulisemaks küsimuseks hobuste heaolu. Nii oli näiteks esimest korda WBFSH tasemel kuulda, et midagi tuleks muuta noorhobuste MM – il 5-aastaste hobuste parkuurides, et jõukatsumine muutuks hobusesõbralikumaks. Hobuste heaolu tagamine nii spordis kui aretuses on endiselt aktuaalseim teema ja nii kirjutasid kõik tõuraamatute esindajad alla hobuste heaolu manifestile ning WBFSH lubas, et hobuste heaolu tagamiseks koostatakse teaduslike uuringute põhjal aretushobuste heaolu juhised mida kõik aretajad saavad rakendada igapäevases elus.
Tulevikutrendid
Kui mõned osalejad nurisesid pisut selle üle, et seminari esinejad olid valitud seekord üsna kommertslikud siis väga huvitava ettakande tegi siiski ka küll „müügimees“ aga sisukas Robert Blake Russwell ettevõttest VIAGEN (https://www.viagenpets.com/). VIAGEN – i põhitööks on loomade kloonimine ja hobuslasi kloonib ettevõte ca 150 tükki aastas. Alustati polo hobuseid kloonides kuid nüüd on hakanud ka sporthobuste osakaal tõusma ja moodustab ca 25 % kogu „toodangust“ Kuid mis on hämmastav – ükski nendest kloonidest ei ole tehtud aretuse eesmärgil vaid isiklikel põhjustel – n-ö oma lemmikhobusest. Kloonimise hind on ca 85 000 dollarit 60 päeva vana varsa eest ja kui töö ebaõnnestub siis ei pea üldse maksma.
Robert tutvustas enda ettevõtte võimalusi ja ta ei üritanudki varjata, et on oma ala fänn ja „müügimees“ ning ta tegi müügitööd väga hästi –ta suutis vastata igale küsimusele selliselt, et küsija suu oli kinni. Tema põhiline sõnum tundus olevat see, et traditsioone jälgivad aretajad võiks jätta jonnimise ja alla anda– teadus läheb nii kiirelt ees ära, et igasugused mammutorganisatsioonid (pidas silmas WBFSH – d) oma regulatsioonidega (siin peeti silmas regulatsioone modernsete reproduktsioonitehnikate kasutamisel) ei jõua iial teadusele järele. Teadupärast on ju väga paljud traditsioone järgivad aretajad selle pärast üsna mures, et uute tehnikate pealetungil kaob aretusest see ilu ja võlu mida loominguks peetakse.
Lisaks kloonimisele rääkis esineja hobuste geneetilisest muundamisest. Üks tõusev trend on embrüode skänn (PGT-WGS). See on geneetiline test, mis analüüsib embrüo kogu genoomi, et enne implanteerimist skriinida geeni häireid ja kromosomaalseid kõrvalekaldeid, mis põhjustavad kaasasündinud haigusi, pakkudes lisateavet embrüo valimiseks ja siirdamiseks. Kui kõigi nende tehnoloogiate kasutamise tulemusel saame vältida soovimatuid haiguseid ja näiteks valida ka hobuse soo kasutades SS spermat (SS-sex oriented semen) siis on see ju tegelikult positiivne, sest tervel hobusel on suurem võimalus saada kodu ja karjäär terveks eluks (n.ö forever horse – hobune terveks eluks). Kes meist ei teaks situatsiooni kui soovid väga saada mära aga saad enne järjest kolm täkku (või vastupidi).
Aga mis saab siis kui hakatakse DNA-le midagi juurde panema? Mis saab siis kui see mis ühes situatsioonis on „ravim“ muutub teises situatsioonis „dopinguks“? Sest see kõik on võimalik – hobuste genoomi on võimalik muundada ka nende jõudluse tõstmiseks. Kas võib olla, et rahvas hakkab nägema olümpial ratsanikke geneetiliselt muundatud hobustel? Jah võib, sest GMO hobused ei ole enam ulme ja teatud aladel seda tehnoloogiat juba rakendatakse. Väidetavalt Jaapanis tehakse juba galopihobustele genoomi skänneeringut selleks, et välistada võistlusel geneetiliselt muundatud hobused. Tehakse nii öelda omamoodi dopinguproovi.
Kokkuvõttes – tundub eetiline lõigata välja geene mis tekitavad haigusi aga kas on eetiline lisada geene mis tõstavad jõudlust ja kes on siis lõpuks üldse hobuse aretaja. Nende küsimuste valguses on selge, et mingil kujul on regulatsioone vaja ja oodatakse, et WBFSH leiab lahenduse. Kuid tundub, et WBFSH-s ollakse aru saadud, kiirelt areneva teadusega võidu joostes saab olla ainult vahendaja mitte reguleerija vormis. Sellepärast on järgmise viisaastaku plaanis kujundada ja käivitada WBFSH kvaliteedimärk – tõuraamatutele antav märk, mille kontseptsiooniks on see, et tõuraamatud järjestatakse punktisüsteemi alusel, mis põhineb parimate aretustavade kasutamisel. Näiteks siis modernsete reproduktsioonitehnikate kasutamise märkimine hobuse passis, registreeritud varssade DNA testimine (mis meie jaoks ei ole mingi uudis), röntgenpiltide nõudmine täkkudel/märadel, jne jne. Võimalik on ka panna piiranguid WBFSH poolt korraldatavatel võistlustel: näiteks võib juhtuda, et tulevikus noorhobuste MM – l osalevad hobused peavad olema tõestatud põlvnemisega ja nende saamise meetodite kohta peab olema olemas teave jne.
Kuid Robert oskas ka hästi lohutada öeldes, et teadus oskab seletada küll seda mis toimub DNA ahelas aga ei oska veel analüüsida seda loomisprotsessi mis toimub hea/eduka aretaja aju ja intuitsiooni koostöös, nii et traditsioonilisi võtteid kasutavad aretajad võiksid olla oma annetes kindlamad ja ei kardaks teaduse arengut.
Kuidas edasi.
Viimasel päeval tehti ettekanne ka WBFSH arenguplaanidest. Oluline on välja töötada ühtne süsteem modernsete reproduktsioonitehnikate kasutamise märkimiseks hobuse passi. Koostöös FEI -ga soovitakse edendada kasvatajate ametlikku tunnustamist FEI stardinimekirjades, olümpiamängude registreeringutel ja meistrivõistluste tulemustes. Plaanitakse luua WBFSH “Pärandi auhind”, et tunnustada elukestvat panust hobuste aretuses ja olla aktiivsemad meediakajastuste – videointervjuude, kasvatajate profiilide, podcasti´de– jagamisega, et luua sidemeid ratsaspordi- ja aretuskogukondade vahel. Meie poolt võiks teha ettepaneku arvestada tõuraamatute edetabeli koostamisel ka tõuraamatus registreeritud varssade arve – see tooks tooks takistussõidu edetabelis 16. kohal olevale ESH tõuraamatule vist küll võitja tiitli!
Lisaks tutvustas FEI esindaja Göran Akerström digitaalsete passide projekti kulgu. Teadaolevalt plaanib FEI asendada hobuste füüsilised passid digitaalsetega, et tagada paremini bioturvalisust ja pakkuda standardiseeritud ja usaldusväärset teavet hobuse terviseajaloo ja omandiõiguse kohta. Kui suudetakse leida veel viimased lahendused just omandiõiguse küsimustes siis on ilmselt peagi digitaalsed passid ka reaalselt kasutuses.
Aafrikast.
Aga nii kaugel käies ei saa jätta ka korraldaja maast ja tõuraamatust kirjutamata. Lõuna- Aafrika lõputud avarad künklikud rohumaad ja mõnus kliima on otsekui loodud sporthobuste aretuseks. Ja hobusekarju tundus teede ääres tõesti palju. SAWHS – SA Warmblood Society asutati 1989. aastal. Aretuses kasutatakse tavapäraseid imporditud Euroopa sporthobuseid ja alguses ristati neid kohalike hobustega, peamiselt täisverelistega ning see ristandpopulatsioon moodustas SAWHS-i baaspõlvkonna. Liikmeid on seltsil 130 ringis ja registreeritakse aastas ka umbes sama palju varssu. Lõuna – Aafrikas ei ole kuuldavasti hobuslaste registreerimine, identifitseerimine ja neile passi väljastamine üldse kohustuslik. Seega need aretajad, kes tõuraamatuga liituvad teevad seda tõesti vabast tahtest.
Meile tehti nii takistus- kui ka koolisõidu demonstratsioon ja tuleb tõdeda, et tõesti oli kõik – nii ratsutajate kui hobuste kvaliteet – samal tasemel nagu Euroopas. Seekord õnnestus suhelda paljude kohalike aretajatega seda esiteks tänu lennukist maha jäämisele (õigemini jätmisele) ja olles lõpuks päev hiljem Pietermaritzburgi kohale jõudnud saadeti meile vastu eraldi autojuht, kes osutus tõuraamatu assistendiks. Ja osaliselt ka paljalt juhusele sattudes istuma kohalikega koos õhtusöögilauda. Saime otseallikast infot lisaks sporthobuste aretuse teemadele ka üldise sotsiaalse olukorra kohta LAV- is. Lõuna – Aafrika maapiirkondade suurimaks probleemiks on noorte emigreerumine Euroopasse põhjusel, et hea hariduse saamine on väga kallis. Valged elavad maapiirkondades enamasti suurtes farmides mis on põlvest põlve edasi antud ja lapsed tuleb tahes tahtmata saata internaatkooli, sest on vahemaad tohutud ja teede olukord väga halb. Selle tõttu on paljud hobusekasvandused suletud ja müüdud edasi inimestele kes tulevad siia õnne katsuma. Näiteks saab 70 hektarilise talu (kus on ka mõni lihtsam hoone peal) 350 000 euro eest. Piirkonnas kus me viibisime (Kwa-Zulu Natal provints) tegeleti palju ka metsandusega. Tee ääres oli näha rohkelt puupõlde – istutatud raieküpset metsa mis vaheldus juba lageraie üle elanud küngastega. Selline 50 aastat vana istutatud mets oli silmale imelik vaadata aga ilmselt hakkab selline maastik varsti ka Eestit „kaunistama“. Kuid ca 450 km bussisõidu ajal läbi LAV – i Johannesburgi tagasi sõites jäi ikka kustumatult ilus mälestus sellest künklikust avarusest ja lõpututest rohumaadest.
Videokokkuvõtte leiab siit: