Šveits on rikas ja ilus maa. Ja tahab, et teda sellisena nähtaks. Tuli meelde ühe oma aja noore
eduka ärimehe lugu reisist St Moritzisse ca 24 aastat tagasi. Selle kuulsa olümpialinna ja
talvekuurordi reklaamilause oli siis ja võib-olla on praegugi: „Kui tahad kulutada raha, pead tulema St
Moritzisse“. Vaesena elada tundub Genfis võimatu. Ma pole näinud üheski lennujaamas, et kohv
tavalises baaris maksab 9 šveitsi franki (8,4 eurot) ja pakitee 5.50, ja tavalises raudteejaama puhvetis
tuli lillkapsapüreesupi eest välja käia 7.70, pudelivesi igal pool 4.40.
See on neile uhkuse asi, et toit on Šveitsis kallim kui üheski naabermaas, ja ikkagi kulutab
šveitslane toidule 7% sissetulekust, naabermaades 15-20%. Aga et nende maaelu vaadata tahetaks,
on kõige tähtsam. Ka kauged mägikülad peavad ilusad olema, farmid peavad looma majanduslikust
edust sõltumata maastikku, mida tullakse imetlema kogu maailmast. Ei loe ainult tootmine, vaid
milline see välja näeb. Šokolaadivabrikuski linnadest eemal mägede vahel käis kogu töö klaasseinte
taga, et iga turist seda näeks, ja nende muuseum oli suurem kui mõni tehas. Riik aga toetab
kõigepealt neid, kes säilitavad looduse ilu ja primitiivset eluviisi, mida kaugemal keskustest, seda
parem.
See ei ole
primitiivne eluviis.
Keskklassi
linnalähedane
eramupiirkond, kõik
majad ühesuguste
hekkide varjus.
Meile näidati ilusat Šveitsi maastikku vaid ühel päeval ja see oligi ainult sel päeval võimalik.
Kõigil teistel päevadel olime sellises udus, millist Eestis naljalt ei näe. Meile aga paistis paarisaja
kilomeetrisel bussisõidul selgest taevast kogu aeg päike, ühel pool kõrgusid tumedad metsased
Juura mäed (nende arvates künkad), teisel pool särasid Alpide lumised tipud.
Meie teekond kestis 12 tundi ja kogu aeg oli peale mägede parajas kauguses mõni järv.
Järvede ja maanteede vahel on need kuulsad vaiksed külad ja üksikud villad, kus rikkad ja ilusad
armastavat maailma kärast eemal mingi aja elada. Meid need Chaplinid, Audrey Hepburnid jt. ei
huvitanud, Voltaire`i või George Sandi kunagised elupaigad jäid kaugemale ajas ja ruumis, meie
marsruut läks šokolaadivabriku kaudu Avenches` hobusekasvandusse ja IENA nimelisse hobuspordi
keskusesse, hilja õhtul veel perefarmi De Roset.
Avenches`s asub riiklik hobusekasvandus, kus rikas riik on loonud ideaalsed tingimused vana
franches-montagnes tõu säilitamiseks (täkutall ja spermapank), teadustööks veterinaarkliinikus,
günekoloogiakeskuses, 12 000 ühikuga teabekeskuses-raamatukogus, ning õppe- ja tutvustamistööks
igapäevaste ekskursioonide, külastajate, seminaride kaudu.
Sellest kulukast
institutsioonisrt on riik püüdnud
korduvalt lahti saada, viimati 2010
a., aga lõpuks otsustati siiski
säilitada riiklik hobusekasvandus
kogu hobusekasvatuse hariduse ja
teaduse huvides. Nende vaidluste
käigus liideti kasvanduse tegevus
Agroscope süsteemi
Loomakasvatusteaduste
Instituudiga ja juba 1994.a. erastati
suurem osa kasvanduse maadest.
140 ha seda maad läks Šveitsi
Võidusõitude Föderatsioonile, kuhu
kuuluvad Šveitsi Galopiliit, Šveitsi
Traaviliit ja Šveitsi Hipodroomide
Liit. Moodustati IENA (Institute Equestrian National Avenches) ja hakati rajama midagi võimalikult
suurt.
Föderatsiooni president Jean-Pierre Kratzer tuli meiega kohtuma ja oma elutööd näitama.
Jutt polnud väga pikk, ja isegi mitte väga õpetlik, sest võimalused on nii erinevad. Aga väiksemas
mastaabis midagi taolist ära teha pole kuskil võimatu. Kratzer ise rääkis umbes nii: „Olin siis Swiss
Credit Banki president, tahtsin teha Euroopa suurima keskuse kõigile hobuspordi aladele. Meid oli
alguses 7-8 meest, igaühel oma arvamus. Ma vaatasin, et nii me jäämegi vaidlema, ütlesin, et parem
ma teen üksi. Rääkisin sõpradega, nad kinkisid kokku 20 miljonit, siis tuli riik kah osanikuks, andis 5
miljonit. Nõu küsisin ainult maailma parimatelt spetsialistidelt, ratsaspordi kohta professor
Fredricsonilt Rootsist. Kolme aastaga sai kõik ehitatud. Kõigile aladele on tingimused võistlusteks
Avenches`kasvanduse
maneež. Arhitekt oli Gustav Eiffel
loodud, peale selle on meil ka sõjaväe treeningala. 2014.a. korraldasime üheaegselt kõigi alade
võistlused, kokku oli võistlemas korraga 720 hobust.“
Jean-Pierre Kratzer tutvustas meile IENA maneeži ja hipodroomi
Hämmastas, milline täpne arvestus käib iga liigutuse kohta, mida keegi teeb. Näiteks on
hinnakirjas:
– Boksi üür 60.- ööpäev, 35.- ainult päev, see sisaldab heina, põhku, loetletud on tööriistad, mis
on tallis olemas ja kui palju tuleb maksta, kui midagi kaob (jõusööt ja kogu tallitöö on hobuse
omaniku mure)
– Maneeži kasutamise tund 30.- hobuse kohta
– Ühe takistuse ülespanemine 25.-
– Parkuuri ülespanemine 280.- (2 inimest panevad 2 tunniga)
– Maneežiaia ülespanemine 140.- (2 inimest 1 tund)
Hoopis omasem ja hingelähedasem oli kõigile perekond de Roset farm, kuhu meid viidi pärast
pikka ringsõitu õhtul pimedas enne pidulikku õhtusööki. Paljud seepärast loobusid, aga hiljem
kahetsesid. See fantastiline farm on ühe perekonna de Roset looming. Asja hingeks on olnud
praegune vanaema, veterinaariadoktor, kes on kaasa tõmmanud oma mehe, meditsiinidoktori ja
professori, ning oma kolm last, kõik kõrgema haridusega.
Teine kasvanduse looja oli 1960.a.
ostetud mära Jolie Blonde, kellest
põlvnevad kõik kasvanduse hobused,
ühtegi mära pole mujalt ostetud,
täkkudena on kasutatud vaid maailma
parimaid. Praegu sünnib 3-8 varssa
aastas ja kogu varsa saamise ja
noorhobuste arendamise protseduur on
oma perekonna töö – ise ollakse
veterinaarid, neil on ka oma labor, ise
ravitakse, ise majandatakse, ka söödad
toodetakse ise ning üks poegadest on
rahvusvahelise tasemega takistusõitja,
nii et nende hobused võistlevad peaaegu
igal aastal Lanakenis Maailma Noorhobuste Tšempionaadil, ja kuus nende hobust on jõudnud 160 cm
Grand Prix tasemele.
Aga nemadki pidid tunnistama, et tulusaim tegevus on võõraste hobuste pansioni pidamine,
sellest tuleb 60% sissetulekust, hobuste
müügist 10%, muu põllumajandus annab
30%. Kogu tegevus on ilmselt väga
intensiivne, kui 70 ha suurune farm
annab peamise ülalpidamise kolmele
perekonnale – vanemad (isal küll
professoripalk), tütar ja üks poeg,
mõlemad oma lastega. Teisel pojal on
naabruses oma seafarm, aga temagi on
hobusekasvanduses osaline.
.
WBFSH delegaadid De Roset farmis tutvustavat ettekannet kuulamas. Huvitav, et
nii maneežil kui nö loenguruumina kasutataval tallide eesruumil polnud neljandat
seina. Värske õhk ja karastatus on au sees. Tallides oli kokku 64 hobust
WBFSH aastakonverentsi põhitegevus – seminarid ja plenaaristung – oli seekord pühendatud
peamiselt aretuse arendamise tegevuste tähtsuse järjekorra määramisele. Lõpuks koostati isegi
pingerida, mida oleks kõige
rohkem vaja rahvusvaheliselt
arendada. Mõnevõrra
üllatuslikult oli teemaks, mida
9 erinevas töögrupis kõige
rohkem arutati ja tähtsaks
peeti genoomselektsiooni
areng. Põhjus muidugi mitte
selles, nagu oleks sel hobuste
aretuses juba praktiline
väärtus, vaid kuna olime
kuulanud tervelt nelja
huvitavat ettekannet, millist
edu on saavutatud sel alal
veisekasvatuses ja milliseid
katsetusi on tehtud šveitsis ja
Prantsusmaal hobuste
aretusväärtuse määramiseks
genoomiuuringute abil.
Loodetakse selle meetodiga
kiirendada geneetilist
progressi, avastades juba enne traditsioonilist jõudluskontrolli tipphobuseid, uusi täkuliine ja
perekondi, ja suurendades aretusväärtuste usaldusväärsust traditsiooniliste jõudluskatsete ja otseste
genotüübi uuringute ühendamisega. Loodetakse sel viisil paremini kindlaks teha tavaliste
meetoditega raskesti avastatavaid soodumusi näiteks OCD või käitumishäirete tekkimiseks. Mainiti
aga ka, et mõtet on sel kõigel ainult küllalt suurte
populatsioonide uurimisel (üle 1000
genotüübivääruse võrdlemisel), ja et usaldusväärseid
tulemusi on veistelgi saadud suhteliselt lihtsate
tunnuste uurimisel, aga hobuse hüppevõime on
esialgu liiga keeruline selle ennustamiseks.
Teisele kohale paigutati arendamist vajavate
tegevuste hulgas meie teema – väikeste
tõuraamatute võimaluste parandamine. Idee Balti
noorhobuste tšempionaadist võeti hästi vastu, aga
huvi oli siiski rohkem kõrvalseisja oma ka teiste
väikeste tõuraamatute eestkõnelejate poolt. Neil
pole regionaalseid tšempionaate vaja. Meiega
võrreldes on ju nad kõik suured, näiteks Tšehhi
soojavereliste hobuste tõuraamatus registreeritakse
aastas 1000-1500 varssa. Kõik väikesed tõuraamatud
on aga ühel meelel, et sekkumist vajab see, mis
toimub Lanakenis, kus ei järgita rangelt kvootide
nõuet ja KWPN, BWP, holsteini jt. suured
tõuraamatud on esindatud mitme riigi võistkondades
oma tõugude arvelt. Väikestele diskrimineerivad on
ka täkkude edetabelid, kus ei arvestata täku suhtelist
WBFSH asepresident Paul Hubert tegi
ettekande röntgenpiltide ühtlustamisest
Chris Gould (Kanada), Klaus Miesner (Saksamaa) ja Rudi
Eerdekens (Belgia) jätkavad koosolekut Genfi Maailma Karika
etapi tribüünil
edu (järglaste punktisumma jagatud järglaste arvuga), vaid absoluutset edu väheste tippude või
järglaste punktisumma järgi. Muret tunti suurte tõuraamatute ekspansiooni pärast, mitmel pool, eriti
Saksamaal, liituvad väikesed suurtega. Eriti äge võitlus käib Norras, kus Taani DWB tõuraamatu
tütarühing püüab turgu vallutada ja kohti Lanakeni võistlustele endale saada NWB arvelt.
Rahvusvahelise koostöö vajadust nähti veel paljude tegevuste nö harmoniseerimises.
Tahetakse ühtseid ekspordisertifikaate kõigile Euroopa Liidu riikidele (kauplemises kolmandate
riikidega), ühist müügieelse veterinaarkontrolli dokumendivormi, ühtseid reegleid röntgenpiltidele,
seemne kvaliteedile, lineaarse hindamise ühtset protokolli ja tulemuste andmebaasi, aretusindeksite
valemite ühtlustamist ja muidugi kõigi andmebaaside vastastikust nähtavust ja andmete
ülekantavust, ühtlustamist ja tulevikus võib-olla ühendamist.
21
sept.
sept.