Möödunud nädalavahetusel külastas Lätit ja Eestit dr Paul Hubert. Alustas ta oma Balti tuuri Riia lennuväljalt, pidas Lätis seminari ning anti eestlastele üle Burtnieki kasvanduses, kus ta tutvus kohaliku aretusega.
Lisaks sellele, et Paul on ise sporthobuste aretaja ja veterinaar, on ta olnud aktiivne kaasamõtleja selliste organisatsioonide juures nagu Selle France ja WBFSH, viimase juures ligi 20 aastat asepresidendina.
Alustas ta oma ettekannet Prantsuse sporthobuste ajaloo tutvustamisega. Võib tunduda meile kauge ja igav, kuid samm sammult jõuti tänapäeva ja ühtäkki jõudis kuulajaskond arusaamani, et kõik see mis meile räägiti ei olnud lihtsalt teadmistega poosetamine vaid tema kui aretaja hindab ise väga kõrgelt ligi sajandi vanust infot aretusmaterjali kohta ja toetub sellele oma aretuses. Tuli välja, et meile esitletud käsitsi kirjutatud põlvnemistabelid on Paul Huberti enda omand! Prantsuse sporthobuste aretuse alustala, ajalooliste anglo – araabia täkkude kohta esitatud fotomaterjal oli haruldane ja kirjeldused kirglikud. Ka hilisemale küsimusele milline on tema lemmiktäkk vastas ta mõningase mõtlemise järel, et ikkagi – El Tango xx (Ajax xx- Melton xx) sündinud 1910! Aretades ise lisaks hüppehobustele ka kolmevõistluse ja isegi steeplechase hobuseid ei varja ta, et on suur anglo araabia fänn. Näiteks tuli juttu sellest, et tänapäeva sporthobuste aretuses otsitakse n.ö. “uut verd” ja Paul imestas miks ei tehta rohkem just steeplechase hobuste seas uurimistööd selle leidmiseks.
Pauli enda kasvandus asub Loire jõe deltas Nantesi linna lähistel. Iga aasta sünnib ca 10 varssa. Ta mainis korduvalt oma õnne seal elada, sest karjamaad on väga head ja pinnas soosib hobusekasvatust, ta tõi paralleele pinnase ja heade jalgade vahel. Lisaks peab ta ka kohalikku Nantesi tõugu lihaveise karja. Oma tegevuses järgib n.ö rohelise ja jätkusuutliku põllumajanduse ideid.
Kuulajate seast tulnud küsimusele kuidas ta valmistab ette noori hobuseid vastas ta nii, et taliperioodi eel tuuakse varsad karjamaadelt ära, tegeletakse nii palju, et nad kõnnivad päitsetega käekõrval. Suvel lähevad tagasi karjamaadele ja neid ei käpita üldse. Sadulasse pannakse sälud esimest korda sügisel 2-aastaselt, kolmeselt ei tee midagi. 4-aastaselt hakatakse treenima. Alles siis otsustatakse kas hobusel on potentsiaali suurde sporti. Kui on, siis neid hoitakse kauem. Teised lähevad müüki harrastushobusteks, milleks nad tavaliselt hästi sobivad sellepärast, et on rahulikult ja pikemalt ettevalmistatud koduses õhkkonnas.
Täkkudega noorhobuste ülevaatustel ei käida. Aretuses üleüldse jälgib ta, et oleks hea iseloom ja temperament. Noored täkud kel liiga vara testosteroon pähe lööb kastreeritakse kohe. Anglo-araabia fänn ongi ta just iseloomu pärast. Ta rõhutas, et aretuses õigete otsuste tegemisel tuleb väga palju jälgida – tõi näiteks kasvõi selle millist suulist kasutab sugutäkk võisteldes – kas on suu rauda täis või sõidab lihtsa snaffle´ga.
Märadega aga võetakse osa noorhobuste näitustest, sest siis tulevad noore hobuse omadused paremini välja. Märade aktiivne kasutus algab varasemas eas, täkkudega pole kiiret. Märade teema valguses palusin tal lühidalt tutvustada ka Selle Francais´s kasutusel olevat märade aretusindeksi süsteemi. Märade järglaste jõudlusandmed lähevad “masinasse” e rakendusse mis arvutab välja mära aretusindeksi (keeruline andmebaas võistluste ja ülevaatuste tulemustest) Indeks 100% võrdub 10 punkti. Keskmiselt paremad märad saavad IFCE käest vastavalt oma punktide summale rahalist toetust, mille eest osta spermat. Leidsin ühest vanemast Selle Francais täkukataloogist märaliini indeksi arvutamise kohta isegi mingi selgituse.
WBFSH uudistest tõi Hubert esile kaks uut põnevat asja.
Esiteks tänavu kolmandat korda toimuv tõuraamatute karikas Valkensvaardis, mis on uus formaat pakkumaks alternatiivi nagu tema seda nimetas n.ö “wild card tšempionaadile” Lanakenis. Tõuraamatute karikal saavad võistleda ainult originaaltõuraamatu hobused. Tundub, et nii nagu looduses käib kõik lainetega on ka sporthobuste aretuses liigutud konservatiivsusest liberaalseks ja nüüd liigutakse tagasi – hakatakse üha enam tähtsustama originaalsust ja selle põhjuseks on geneetilise mitmekesisuse säilitamine.
Vahemärkusena – ka ESHKS juhatuses oleme arutanud kas meie noorhobuste tšempionaat ei peaks olema ainult ESH hobustele. Arvamusi on mitmesuguseid. Kindlasti muudaks see võistluse vähem põnevaks, arvestades, et meil on niigi vähe hobuseid. Kuid kindlasti peaks nähtavamalt meie oma tšempioni esile tõstma kui seda on hetkel juhendi järgne preemia ESH hobustele.
Mis aga puudutab geneetilist mitmekesisust siis suurim projekt mille WBFSH on endale kanda võtnud on geneetilise materjali jälgimise süsteemi loomine. S.t. et iga aretusvõte oleks andmebaasi kantud – lihtsustatult – kõik kes ostavad endale embrüo saavad andmebaasist näha kas samasuguseid isendeid eksisteerib kellegi külmkapis veel 25 tükki.
Pärast seminari tegi Paul väikese tuuri Tori hobusekasvanduse muusemis ja oleksime väga tahtnud ka hobuseid näidata aga talliuksed olid juba lukku keeratud. Esmaspäeva hommikul tutvusime Tallinna vanalinnaga ja näitasime ka kohta kus toimuvad meie noorhobuste tšempionaadid ning asub üks suurem seemenduskeskus ehk Perila tallid.
Lõppkokkuvõttes tõdes Paul, et Läti ja Eesti hobusearetajad jätsid talle mulje kui väga patriootlikud tegelased ning ta arvas, et olles selles mõttes hingesugulased ei jää tema külaskäik siia ainsaks.
