Käisin Riias Läti Hobusekasvatajate Seltsi 25. juubelil. Õnnitlesin ja tänasin. Ütlesin, et eestlased on tänulikud, et olete lasknud meil end nii hästi ära kasutada. Keegi ei teadnudki, et eestlased on eestistatud nimedega läti hobustel võitnud kolm N liidu tšempioni tiitlit – 1952. a. naiste takistussõidus NSVL karikale Meeta Viirmäe Sultanil ja naiste kõrgema klassi takistussõidus Aino Vars hobusel Säde (Sarmite), 1953.a. meeste takistussõidus NSVL karikale Ants Pinding selsamal Sädel. Tuletasin meelde ka aegu, mil meil jäi üle vaid imetleda, kuidas lätlased kasvatasid maailma tasemel olümpiahobuseid nagu Rusty ja Finals, ehitasid maneeže ja müüsid oma hobuseid rahvusvahelistel oksjonitel. Sain ka ära märkida, et ESH hobused hüppavad viimastel aastatel läti omadest paremini, aga möönsin, et siingi ei saa me läbi Lätita. Meie aretuses on siiani säilinud Läti täkkude Dozatorsi, Gepatitsi ja Lakmuse geene ning meie ja Baltikumi suurima võidusummaga hobune Alfons Ra tehti Lätis seemendusega Baltikumi parima sugutäkuga Aromats.
Läti hobusekasvatuse edusammudest tehtud pikal videol hämmastas nende kasvatatud koolisõiduhobuste populaarsus Venemaal. Tundus, nagu oleks igal Venemaa vähegi tuntumal koolisõitjal vähemalt üks võistlushobustest Lätist. Neist paljud olid Aromatsi pojad.
Rääkisin pikemalt ka Balti Hannoveride seltsi juhi Audra Petraitienega. Ta oli väga rahul, et Leedus on hakatud täkke importima ka puhtalt aretusse, mitte ainult sporti. Kui mina ütlesin, et me eelistame sperma importimist, jäi ta veidi kurvaks, et Leedus pole seemenduskeskusi ja selline importsperma kasutamise süsteem nagu meil, tuleb alles luua.
Pidu oli lühike, aga hoogne. Kolm tundi oli laval päris suur orkester kahe laulusolistiga, lauldi ainult läti keeles ja ainult hobustest, nagu mulle selgitati. Jagati igasuguseid auhindu ja meeneid, pea igast autasustatavast oli tohutul ekraanil mingi pilt või video, isegi ajast 50 aastat ja rohkem tagasi. Suurimat elevust tekitasid pildid noorest Edgars Treibergsist kolmevõistluse krossil.