Fotol: täkk TRAUMPRINZ
Eestis on juba vähemalt 30 sisemaneezhi, neist üle 20 on ehitatud või hobustele kohandatud uue iseseisvuse ajal, aga hobuste arv on kasvanud veel kiiremini, nii et peamiseks raskuseks suure ülevaatuse korraldamisel on saanud vabade tallikohtade puudumine suurte maneezhide juures. Tänavuse finaali koha otsustamisel pakuti välja isegi ERL monteeritavate bokside kasutamist, kuid see läheks liiga kalliks. Seda enam oli teretulnud Nicolai Skjoldby ettepanek, et Liivaku Tallid ehitavad oma valmiva maneezhi kiiremini kasutuskõlbulikuks ja finaal võiks toimuda seal. Meie jaoks oli see veel pealegi regionaalpoliitika – esmakordselt toimus finaal Tallinnast kaugemal kui 35 km. Mõni mees küll nurises, et pidi kell 5 hommikul tõusma, aga kui Peeter Viiard kunagi jõudis väikese hilinemisega Võrust Niitväljale, vahepeal veel kraavis käies, pidi ta vist küll veel varem tõusma. Mõnigi hobune oleks paremini esinenud, kui ta oleks eelmisel päeval kohale toodud, ja Liivaku Tallides oli see võimalus loodud. Oli mõni päev enne ülevaatust isegi barjäär valmis saadud ja maneezhi tavalise liiva sekka segatud hakkepuit tegi pinnase väga heaks. Korralikud tingimused tagasid ka hobuste esitlejate korraliku töö, hilinemist ja tarbetuid vaheaegu oli tavalisest vähem, kuid hobuste algjärjestuse muutmist ei suudetud mõne hobuse hilinenud saabumise tõttu vältida.
Kui viimastel aastatel on tähelepanu äratanud eriti 2-a. märad ja täkud, ning Eestis sündinud hobused on sageli edestanud importi, siis tänavu oli selge 3-a. importtäkkude ülekaal. Hinnetes see niivõrd ei kajastugi, erineva soo ja vanusega hobuste hinnete võrdlemine on üldse kaheldava väärtusega, aga üldmulje oli seekord 3-aastastest importtäkkudest väga hea, ja seda on öelnud õige mitu kasvatajat, kuigi täkkude paremusjärjekorras ollakse eri meelt.
Üksmeel oli vist küll täielik täku ZASKO paremuses. See 173 cm kõrge KWPN täkk oli ainuke, kellele kohtunikud ei pannud ühtegi hinnet alla 7,5, s.t. igas suhtes eeskujulik hobune. Silmapaistev oli ta eriti hüpetel, kus peale vägas hea tasakaalus lähenemise, võimsa tõuke ja stabiilse tehnika sai ta näidata ka suurepärast töötahet ja töökindlust. Laitmatud jalad (meil kahjuks ka muidu väga heade hobuste nõrk koht) ja ideaalilähedane galopp annavad sellele täkule väärtust juurde. Zasko põlvnemistabel ei ole täis maailma tipptäkke, 3. reas näeme PILOT`i, 4. reas RAMIRO`t, FARN`i, VOLTAIRE`i ja JASPER`it, aga sugupuude ja nimede kollektsioneerimine ning nende pidamine hobuse nägemisest tähtsamaks on ennegi hobusetõugude allakäigule viinud. Kui veidi süveneda sisusse, siis on Zasko isa KOJAK ja emaisa KIGALI väga tähelepanuväärsed täkud. Mõlemad on noored, s. 1992.a., kuid juba rahvusvahelisel tasemel võistlevate hobuste isad, Kojak ka kahe tunnustatud sugutäku isa. Kojak võitis ise 5-aastasena Hollandi hüppetäkkude katsed, Kigali oli samas eas maailma noorhobuste tshempion Lanakenis, anti hiljem koolisõitu ja võistleb Grand Prix tasemel rahvusvahelisel areenil Marlies van Baaleni all. Kigalit hinnatakse mitmekülgsuse ja töötahte etaloonina.
Ka ülejäänud Liivaku Tallides nähtud täkud olid väärt tähelepanu ja võib- olla ka aretusse tunnustamist, peale tubli ja püüdliku, aga liiga väikese (152 cm) OTMUNDi (kes võib- olla sobib poniaretusse?). Nende hinnete erinevus oli väike, ja igaühel oli mõni tugev külg. Trakeenid RUBENS ja TRAUMPRINZ olid väga hea tüübiga ja kehaehitusega, Traumprinz sai tüübi hindeks ainukesena koguni 9. Kuna meil on puudus kergemat tüüpi ja kõrge verelisusega täkkudest, võiks mõelda Traumprinzi kasutamisele selles suunas, n.ö. täisverelise asendajana (ta ema on täisvereline!). Aga hüppehobuste parandajat tast loota ei ole. Rubensi jalgade hinne oli ka Zaskost kõrgem ja selline tugev, suur trakeen on kindlasti sobiv sporthobuste aretusse.
Eestis sündinud hobustest olid seekord parimad taani soojaverelised täkud Liivaku Tallidest – RAMSES XII ja LEGOLAS. Esimene neist esines ühtlasemalt ja oli kokkuvõttes teine, Legolas ei hüpanud päris võimete kohaselt, kuigi nii võimsust kui painduvust on küll ja küll. Nagu ka hiljem täkkude testil selgus, on ta tundlikuma ja iseteadlikuma iseloomuga. Tema nõtkus, jõud, temperament ja kõigist liigestest eriti vaba liikumine on aga suured plussid. Hüpped maneezhi uksest eemale tundusid temale ja üldse paljudele hobustele vastumeelsed, sellele mõtlesime kõik liiga hilja.
Kui võrrelda kõiki vanuse- ja sooklasse, siis oli tunda, et kohtunike skaala oli veidi erinev, kuigi võiks ka sama olla. Tagantjärgi on ette heidetud, et TORERO oleks võinud ikkagi 2-a. täkkudest võita ja ONE WISH ei tohiks olla 3-a. märadest parim.
Torero oli tõesti ilusamaid hobuseid ülevaatusel, ta tüübi ja kehaehituse hinded ei olnud ehk küllalt kõrged, aga trakeenile iseloomulikku uhket hoiakut ja efektsust seekord näha ei olnud. Ka on ta natuke n.ö. lühikeste joontega hobune, hästi arenenud, aga liiga pingul lihastega, antagonistlikud lihased ei lase töötavatel lihastel maksimumi arendada (kui keeruliselt väljenduda). Hea hobune võrdselt nii hüppama kui koolisõitu, kuid tipphobust (ka Eesti jaoks) ei tundu tulevat kummalegi alale. RAVELL hinnati seekord temast napilt paremaks peamiselt pingevaba esinemise tõttu, ta näitas väikese hobuse suurt liikumist ja suurepärast töötahet.
One Wish´i võitu 3-a. märade hulgas on peetud ebaõiglaseks, kuid kuigi võib õigus olla neil, kes seavad ettepoole parimat traavi (8,7) näidanud TRESELLE või võimsaima hüppega (8,83) mära Z…, esines One Wish kõige stabiilsemalt, oli eriti lollikindel ja töötahteline, selline hobune, keda on raske rikkuda, ja seda omadust on spordis ka väga vaja. Erinevalt varasematest aastatest, mil selles klassis oli väljas vaid üks mära, olid seekord kõik viis konkurenti (mainitutele lisaks AUREIRA ja VENUS VESPERA) õige võrdsed, palju olenes sellest, millises meeleolus keegi neist oli. Muide, kõige rohkem on nurisejad kritiseerinud hobuste käitumise hindamist. Milline peaks hobuse käitumine (iseloom, temperament) olema, võiksime arutada mõnel seminaril selles valguses, milles seda selgitati WBFSH samateemalisel seminaril 06. novembril.
Kaheaastaste märade klassis on imestatud UNIQUE FLEUR´i võidu üle parimate hüppajate ATORETTE ja TITANIA ees. Siin tuleks märgata, et tegelikult olid need kolm mära väga võrdsed oma punktisumma poolest (vastavalt 76,17 ja võrdselt 75,83), kuigi sisuliselt väga erinevad. See näitab, kuidas meie praegusel arenguetapil on võrdselt väärtuslikud erinevate tüüpide ja liikumisomadustega hobused, kui nad on omas suunas küllalt head. Unique Fleur esindas natuke vanaaegset, soliidset, heade jalgadega universaalset ratsahobust väga hästi, Atorette ja Titania olid mõlemad väheldased, kiire reaktsiooniga, kerge liikumise ja hüppega, väikeste vigadega, aga omapäraselt andekad. Titania näitas temas peituvat hinge, kui ta maneezhist üle kõrge barjääri välja hüppas (nagu ta täisvend TYROL DE MUZE kunagi Vääna ülevaatusel üle piirdeaia). Hüpe polnud küll päris puhas, aga häälestas publikut ja kohtunikke teda rohkem tähele panema.
Päev Liivaku Tallides oli aga üks selliseid, mis häälestavad meid oma hobuseid rohkem tähele panema.
Kes soovib süveneda finaalis esinenud hobuste põlvnemisandmetesse ja hinnetesse põhjalikumalt, saab protokolliga tutvuda ESHKS koduleheküljel www.estsporthorse.ee.
Raigo Kollom