Sakslased, täpsemini DSP tõuraamat (Deutche sportpferde) pidid covidi tõttu ootama kaks aastat, et WBFSH liikmes tõuraamatute delegaate võõrustada. 18-st erinevast riigist saabunud tõuraamatute esindajatest eksootilisemad olid sel korral kindlasti 3 hiinlast, kes esindasid CHI –d (China Horse Industry) ning peavad koju naastes istuma 30 päeva karantiinis. Lisaks sellele, et sattusime assambleel samasse workshop´i gruppi on eesti sporthobusel suhe hiinlastega täiesti olemas juba varasemast – ühise hobuse Caesari näol. Meil õnnestus delegatsioonile üle anda ESH aastaraamat ja vähemalt Caesari ratsanik tunti Tokyos tehtud pildilt kohe ära.
Seminarist
Tänavuse assamblee seminari põhiteema oli hobuste heaolu. See on teema millest ka WBFSH ei saa enam mööda vaadata. Selleks, et takistada ratsaspordi (ja hobuste aretusega seonduva) vääriti mõistmist alaga mitte tegelevate inimeste poolt peab sisuliselt midagi muutuma. Üheks põhjuseks on kiire ja kontrollimatu infovahetus meedias, näiteks nagu see mis algas TOKYO olümpial hobust karistanud viievõistleja „etteaste“ tagajärjel. Meediat ei huvitanud, et viievõistlus ja ratsasport on erinevad asjad. Nahutada sai selle juhtumi eest ikka FEI nagu kurtis meile selle organisatsiooni president Ingmar De Vos. Aga mitte ainult meediakajastused ei ohusta hobusekasvatust ja ratsasporti – see on ohus tänu mitmetele megatrendidele mis on viimase kümnendi jooksul ühiskonda mõjutanud ja jätkavad mõjutamist tulevikus. Juba eksisteerib peresid kus elatakse linnakeskkonnas mitte 2 vaid 3 põlvkonda. Urbaniseerumine ning laste võõrdumine loodusest ja maaelust on üks trendidest, mis võib saada saatuslikuks meie tegevusvaldkonnale. Näiteks Saksamaal on alla 18 aastaste osakaal võistlusspordis vähenenud 50 %. Klubiline tegevus ei köida enam noori, soovitakse olla omaette oma nutiseadmega. Suurenenud on keskkonnateadlikkus. Maailmas valitseb energia ja võimalik, et varsti ka toormepuudus – miks hobused saavad süüa müslit kui inimestelgi pole toitu?
Juba on muutunud ka aretajate enda skeene. Kui vanakooli aretaja on: perekonna traditsioonidele tuginev, oma aretustööst elatuv, mitmeid põlvi sama märaperekonda aretuses kasutav, kindlasse ringkonda kuuluv ja tõuraamatu sündmustest aktiivsest osavõttev aretaja, kelle eesmärgiks on võimalikult kõrge turuväärtusega tipp sporthobuse aretamine siis sinna kõrvale on tekkinud nn uued aretajad kes: aretavad hobikorras, hakkavad aretusega tegelema oma vana võistlushobust kasutades, aretavad hobust endale mitte müümiseks, ei osale aktiivselt tõuraamatu sündmustel vaid ammutavad teadmisi internetiavarustest. Kontrollimatu infotulv teeb kõigist „eksperdid“ : näiteks paljude ametlike ratsaspordi ja aretusega seotud organisatsioonide veebilehekülgedel on kordades vähem jälgijaid kui ebaametlikel usinatel meediaveskitel.
Nii FEI kui WBFSH ühine nägemus on, et midagi tuleb ette võtta ja kiiremas korras, vastasel juhul on järgmise kümnendi jooksul oodata näiteks seda, et inimeste osakaal kellel on olnud kokkupuude elus hobusega väheneb 85 %.
Selleks, et muuta välist kuvandit peab muutuma midagi ka sisuliselt. Workshop´is tuli viite gruppi koondatud tõuraamatute esindajatel anda ülevaade oma riigis/tõuraamatus noorhobuste heaolu puudutavast ning anda sisendit WBFSH edasisele tegevusele selles valdkonnas. Siin muutusid teemad juba märksa kitsamaks.
Ühes oluliseks hobuse heaolu puudutavaks teemaks on noorte hobustega treeninguga alustamine. FEI reguleerib ainult ratsasporti, ent aretussündmusteks hobuste ettevalmistamine kuulub samasse teemasse ja selle regulatsiooni peab välja töötama WBFSH. Mis siis on need olulisemad teemad millega WBFSH peab tegelema hakkama? Üks on treeninguga alustamise vanus. Hobuse mis tahes treening (jätkuv tegevus) ei peaks algama enne kui hobune on saanud 30 kuu vanuseks. (e. 2,5 a) siin peetakse silmas ka ettevalmistamist ülevaatusteks – kõik mis võib tekitada hobusele stressi – eraldamine teistest oma karja hobustest, kordetamine, transport jne. Meie tingimustes on see muidugi suur väljakutse – arvestades seda, et varsad sünnivad meil suhteliselt hilja ja sündmuste läbiviimiseks sobivat ilma jätkub vaid oktoobrini. SF on näiteks juba nihutanud oma sündmuste kalendri 2 kuud hilisemaks, et anda võimalus oma noortele hobustele vaimselt küpseks saada enne treeningutega alustamist. Väga oluline on võimaldada noortele hobustele karjas elamine ja vaba liikumine enne treeningutega alustamist. Uuringute kohaselt ei tekita varases eas treeningu alustamine (siin peetakse silmas näit täkkude ettevalmistamist täkupäevadeks, kus suhteliselt noorel hobusel tuleb alustada juba päris tugevat treeningut kordel ja vabahüpetel) hobusele hilisemas eas terviseprobleeme juhul kui ta on saanud varsa ja sälueas piisavalt liikuda ja vabaduses olla. Kinnistel aladel peetavatel varssadel/sälgudel seevastu ilmnevad tihti mitmed terviseprobleemid. Väga häid tulemusi on andnud noorhobuste „tagasi põllule“ laskmine pärast esmast tugevamat treeningperioodi. Ei maksa valesti aru saada aga sellest, et treening ja hobuse käsitlemine on üks ja sama. Ei – varssa tuleb käsitleda ikkagi sünnist saati.
Täkkude heaoluprobleemiks peetakse ka vähest või olematut kokkupuudet teiste hobustega. Täkud peavad saama elada karjas kuni 30 kuuni ja edasises elus saama vähemalt näha, kuulda ja nuusutama liigikaaslaseid.
SF tõuraamatu poolt läbiviidud hobuste heaolu-uuringus, kus osales ca 3500 noorhobust muudeti ülevaatuste süsteemi (lükati ajakavad hilisemaks, langetati takistuste kõrgusi jne) hobusesõbralikumaks ja uuringu järeldus oli see, et antud muudatused ei toonud kaasa negatiivseid tulemusi hobuste kvaliteedi väljaselgitamisel või nende turundamisel. Hobusesõbralikumalt on võimalik!
Workshopist
Meie workshop ´i grupis olid nagu juba mainitud hiinlased ja nendele lisaks hispaanlased, leedukad ja soomlased. Päris huvitav oli kogeda kui erinevad võivad olla tõuraamatute probleemid – hiinlased üritavad saada endale karjamaid juurde Mongooliast, hispaanlastel saavad hobused kasvada liiga metsikutes tingiustes, soomlased on hädas pimeduse ja libedusega, mis ei lase noortel hobustel pika perioodi jooksul piisavalt liikuda jne.
Täkkude litsenseerimiseks ettevalmistamise teema puhul jõuti järeldusele, et mida lühemad on täkutestid seda suurem on surve teha hea sooritus (nn. üle töötamine, liigne ettevalmistamine) Igati loogiline – kui täkk peab oma headust tõestama kahe päeva jooksul (meil isegi ühe) siis mõistagi tuleb hobusest välja pigistada maksimum. Vastupidiselt näiteks 10-päeva testile, mille jooksul pilt hobusest selgineb igal juhul, olgu ta siis kui palju tahes forsseeritud. Hobumajandus aga on muutunud samamoodi meeletul kiirusel pöörlevaks karuselliks kus loeb aeg – kiired lahendused, kiired rahavood seavad turgu. Kuigi ilmselt regulatsioone täkupäevade pikkuse osas ei ole oodata on see asi millele näiteks ESH tõuraamat võiks mõelda – teeks 2 päevagi?
Enamus tõuraamatuid nõustusid workshopi käigus sellega, et kuidagi oleks vaja saada aretajad jälgima ja usaldama ametlikke ja teaduspõhiseid organisatsioone, kes pakuvad adekvaatset informatsiooni hobuste loomulike vajaduste kohta.
Dresden ja Moritzburg
Imetlusele mida Dresden tekitas lisas juurde teadmine, et see linn pommitati liitlasvägede poolt II maailmasõja lõpus maatasa ning surma sai 35 000 inimest. Koletu veretöö on seda võikam, et linnal ei olnud mingit sõjalist tähtsust, pigem vastupidi, sinna oli tulnud kokku palju pagulasi ning seal raviti haavatasaanuid. Selletõttu „Süütuse linnaks“ ristitud Dresden taastati täielikult nii nagu ta oli olnud. Uskumatu tundus, et kuulus Frauenkirche – otse meie hotelli ees asuv 18. saj. Ehitatud barokkstiilis kirik taastati alles aastatel 1990 -2005. Miski ei reetnud, et seda suurejoonelist hoonet ei ole mingil ajaperioodil lihtsalt eksisteerinud.
Kui Saksimaa viimane kuningas Frederick Augustus III, Saksa Keisririigi varisedes Dresdenist lahkuma pidi siis elas ta mõnda aega Moritzburgis – oma jahimõisas, kus asusid mõistagi uhked kuninglikud tallid. Meil õnnestus seda, tänaseks päevaks riiklikuks kasvanduseks muutunud kohta külastada. Saime vägeva etenduse kasvanduse täkkude poolt nii ratsa kui rakendis. Traditsiooniliste saksa tõugude (Haflinger, saksa raskeveohobune) säilitamise kõrval toimub seal ka sporthobuste aretus ja esitlemine – üks ei välista ega sega teist. Soovitan meie Tori riikliku kasvanduse eestvedajatel seda kohta kindlasti külastada ideede saamiseks. Võimatu pole, et kunagi võiks ka eestlased ennast välja pakkuda WBFSH assamblee korraldajaks. Tori kasvandusel atraktiivse külastuskeskusena potensiaali on aga tuleb liikuda õiges suunas!
Tulevikuplaanid
On veel paar asja mis mainimist väärivad. Esiteks WBFSH – l on plaan korraldada järgmisel aastal meeskondlik noorhobuste tšempionaat, kus iga riik/tõuraamat saaks välja panna meeskonna erinevas vanuses noorhobustel. Proovin hoida end selle idee arengutega kursis.
Teine huvitav projekt on International Young Breeders programm. Tänavu toimus selle programmi raames noorte aretajate tšempionaat Hollandis. Aastal 2024 toimub see Taanis erakasvanduses ASK ja 2026 Saksamaal Celle riiklikus kasvanduses. Lätlased näiteks olla juba päris edukalt sel aastal osalenud. Meil oleks poolteist aastat aega hakata oma meeskonda ette valmistama. Meeskond peaks koosnema 8-st liikmest – 4 tk. 15 – 19 aastased ja 4 tk. 20 – 25 aastased. Võisteldakse teoreetiliste hobusekasvatusalaste teadmiste, hobuste hindamise ja hobuse esitlemise alal. Kui nüüd kerida tagasi artikli algusesse milles on juttu noorsoo maaelust võõrandumisest siis ehk oleks meil just taolise projektiga põhjust tegeleda.
Meie tulevikulootused, kes oleksid huvitatud ESHKS meeskonna moodustamisest võiksid endast märku anda liis@estsporthorse.ee. Rohkem infot projekti kohta leiab siit : https://www.wbfsh.com/iyb ja Hollandis toimunud tšempionaadi kohta näeb toredat videot siin:
