Fotol: Ferreira ja Somethingi rekordhüpe
Mul on kogu elust meeles ainult üks aprillinali, aga see nii põhjalikult, et võib kirja panna. Käisin omal ajal umbes 1980. a. Moskvas kehakultuuri instituudi raamatukogus lugemas ajakirju „St. Georg“ ja „Reiter Review International“. Need olid Lääne-Saksamaa ajakirjad ja neid ei olnud saada isegi Lenini-nimelises keskraamatukogus. Ühel päeval lugesin sõnumit, kuidas Saksamaal Meisenheimi linnas toimusid suured võistlused hobuste kaugushüppes 118 osavõtjaga kogu Euroopast. Võitis sakslane K. Bergmann hobusel Swinger. „Ta võttis 200 m hoogu, nagu soovitas riiklik treener, suunas oma hobuse absoluutse täpsusega risti veekraavile, kasutas ära vastutuule, mida seni keegi teinud ei olnud, ja andis Swingerile täieliku vabaduse. Tema tulemus oli 22m 16cm ja ta oli võitja, kuigi hobuse jalad ei pidanud maandumisel vastu.“
Ma olin seda lugedes esialgu hämmastuses, sest teadsin ju, et ametlik maailmarekord on 8m 40cm, püstitatud 1975. aastal Lõuna-Aafrika ratsaniku Andre Ferreira poolt hobusel Something. Siis märkasin samal leheküljel mitut lühikest lugu, näiteks rõõmusõnumit, et veterinaarid on välja töötanud meetodi ruunadele uute munandite külgeõmblemiseks, et neist uuesti täkud saaksid. Vaatasin ajakirja kaant – see oli 1975. aasta aprillinumber!
Selleks ajaks, kui ma seda lugesin, olin juba hästi tuttav Vera Kovalevskaja 1977. aastal ilmunud suurepärase raamatuga „Hobune ja ratsanik. Hobuse kodustamise ajalugu Euraasia steppides, Kaukaasias ja Lähis-Idas“. Selles tsiteeris veel vähetuntud arheoloog üht Urartu kivisammast, millel oli tekst: „Sellest kohast hüppas hobune Artsivi kuningas Menua all 22 küünart (11m 22cm)“. Kovalevskaja teadis ja tõi võrdluseks, et Liverpooli jahivõidusõidul on fikseeritud hüppe pikkus 11.28 takistuse ületamisel mõõdetuna äratõukekohast maandumiskohani, ja see peaks olema hobuse võimete umbkaudne piir. Siiski uskus ta kaks korda pikema hüppe võimalikkusesse ja tsiteeris oma raamatus ülaltoodud aprillinalja tõsises usus. Tollal see mind ei häirinud, ikkagi arheoloog oma lugejaskonnaga. Aga kui ajakirjas „Konevodstvo i konnõi sport“ ilmus väga autoriteetse ja lugupeetud spordikohtuniku ja ajakirja alalise kaastöölise Natalja Rogge sõnum sellesama Swingeri rekordi kohta, saatsin toimetusele artikli „Veel rekorditest“, kus näitasin sellele juba palju korratud uudisele koha kätte.
Lisasin huvitavaid fakte rekorditest. Guinnessi rekordite raamatu järgi olevat täisvereline Heatherbloom hüpanud 1903. aastal ameeriklase Dick Donnoly all kaugust üle 11 meetri ja 1902. aastal sama hobune kõrgust 2.40. Ja kolmekordne Maryland Cup jahivõidusõidu võitja Blockade olevat teinud ühest koplist teise üle kahe vahekäiku ääristava 150cm kopliaia jäljest jäljesse mõõdetud hüppe 12.50. Olin endaga rahul, et tõde sai paika pandud.
Kuid minu lugu ei avaldatud päris kaua, võib-olla aastaid. Kui käisin kord muudes asjades ajakirja toimetuses, küsisin, miks mu artiklit ei avaldata. Vastus oli, et nad ei tahtnud nii kõrges eas, pühendunud ja head inimest, nagu Rogge oli, solvata. Pärast Rogge lahkumist meie hulgast artikkel siiski ilmus. Kovalevskajaga läks nii, et doktor Kovalevskaja oli 30 aastaga avaldanud 200 teaduslikku publikatsiooni, nende hulgas raamatud „Euraasia vöökaunistused IV-IX saj.“ (1979), „Kaukaasia ja alaanid“ (1984), „Suure arheoloogilise materjali töötlemine arvutis“ (2000), „Kaukaasia – sküüdid, sarmaadid, alaanid. I aastatuhandest meie ajani“ (2005). Aga kui 2010. aastal ilmus Kovalevskaja raamatu 2. trükk, oli seal ikka täpselt endine tekst ja Swinger hüppas 22m 16cm.