16. oktoobril oli esimene juubel Julia Katokil, parima eesti sporthobuse Alfons Ra kasvatajal. See möödus teenimatult märkamatult. Tema jaoks loomulik – ennast näidata ja endast rääkida pole ta ise kunagi üritanud. Pealegi on Julia olnud alati ühesugune – ei noor ega vana, alati rõõmus ja igaks tööks valmis. Tema kohta võib korrata kõike, mis varem öeldud, näiteks mis ma kirjutasin palju aastaid tagasi:
„Juliat mäletan kõigepealt Niitvälja tallitüdrukuna, kes oli alati rõõmu ja töörõõmu täis. Kui nüüd, mil ta on juba teises nooruses, püüdsime kord koos Andres Tõnissooga teda endast rääkima panna, läkski korda kuulda Juliat jutustamas, kuidas ta oli 6-aastasena sattunud hipodroomile hobuseid nägema ja sellest ajast ongi jäänud 35 aastaks nende juurde. Juba enne kui ta koolis hakkas käima, läks ta tihti üksinda salaja Õismäelt hipodroomile hobustega ja hobuseinimestega tutvuma, ilma et ema oleks sellest teadnud. Emale selgus see alles siis, kui ta jälitas tüdrukut, et uurida, kuhu see kaob nii pikaks ajaks õue pealt teiste lastega mängimast.
Kerge pole Julial kunagi olnud. Ega me Niitväljal keegi tema pühendumist ja hobusearmastust vääriliselt hinnanud. Tõnu Rähn treenis teda oma rühmas, Julia tuli ühe läti tõugu hobusega takistussõidus isegi Eesti noortemeistriks, aga päris häid hobuseid talle ei pakutud. Kuid 1990ndate aastate üleminekuajal oli tema tööarmastus ja hobusearmastus hea kombinatsioon ka raha teenimiseks. Soomes 16-tunniseid tööpäevi tehes ja Eestist natuke odavaid hobuseid vahendades teenis ta nii palju, et ostis Nõmmele maja, läks tööle kindlustusfirmasse ja elas n.ö. normaalset elu. See kestis vaid aasta, siis tehti elukaaslase Dmitriga otsus minna tagasi hobuste juurde. Maja müüdi maha, osteti Rebalasse vana laut koos ümbritseva maaga, tehti lauta hobustele tall ja endile eluruum.“
Sama jutuajamise lõpus ütles Julia: „Kunagi tahaks küll majas elada.“ Kui nüüd hiljuti küsisin, kas tal on juba maja, vastas ta: „Ma elan ikka tallis. Raha on hobuste jaoks rohkem vaja.“ Maneeži sai ta ka alles aasta tagasi valmis.
See jutt oli telefoni teel, Julia oli parajasti Hollandis oma äripartneri Nico Schulpeni juures külas. Pidi veel kohtuma paljudele eestlastele tuttava suure hobusekasvataja Joris Brabanderiga, kellelt loodab osta mõned vanad teenekad märad oma aretuse kvaliteedi tõstmiseks. Oma mitu head, aga mitte küllalt head mära on ta ära müünud. Nüüd otsib ta aina paremat, olgu märad, täkkude sperma, embrüod, isegi Sven Shoisi juhitud parimate reproduktiivtehnoloogia meetodite kasutamisega tahab ta kaasa minna. Ja peab väga lugu minu meelestki erakordsest hüppetäkust United Touch’ist.
Kuigi enamus Eesti hobusekasvatajaid on veendunud, et hobumajandus ilma kõrvalise sissetulekuta pole Eestis võimalik, või et hobusekasvatus võikski olla iga talupidaja hobi, aga riik peaks ka aitama, on Julia tõestanud, et kõva tahtega on kõik võimalik. Isegi kõva tervist, suurt andekust, mõjukaid sõpru või nõuandjaid pole vaja. Ainult tahe ja püsivus loevad.
Tema parimat saavutust, Alfons Ra kasvatamist, on peetud eriti juhuslikuks, sealjuures teadmata või arvestamata, kuidas Julia otsis oma mitte just parima põlvnemisega märale parimat täkku. Ja kui Eestist ei leidnud, käis ka Lätis otsimas, kuni avastas Aromatsi. Usku oma nooresse hobusesse oli ka kõvasti – kui mitmed ratsastajad ei saanud hobusega hakkama, õnnestus lõpuks teha Rein Pilliga „sajandi leping“, mis vastastikuse usalduse näidisena viis Alfons Ra lõpuks maailma tippu.
Ega õnnestumised aretuses Juliat liiga vaimustuma ei pannud. Väga selge on talle olnud, et Eesti hobumajanduses pead olema mitmekülgne, kui tahad toime tulla. Nii ongi tal koos oma „tiimiga“ kaks ettevõtet: hobusekasvatusega tegeleb OÜ Equi Ra, igasuguste ratsutamisteenustega MTÜ Rebala Ratsaspordi ja Erivajadustega Inimeste Ratsutamise Klubi. Tiimis on elukaaslane Dmitri Dementjev ja poeg Vitali Dementjev. Kõik võtavad oma ettevõtmisi väga tõsiselt, ja mitte ainult iseenese tarkusest. Julia on ise läbi teinud 25 kursust teenuste põhitõdedest, turismist, suhtlemisoskusest, noorsootööst, kokandusest, hipoteraapiast ja muidugi on ta FEI Level 1 taseme treener. Ning Dmitri sai 2024. aastal TTÜ üliõpilasena bakalaureuse kraadi lõputööga „Rebala tallide teenuste arendamine“. Vitalist aga on Julia enda, Urmas Raagi ja Belgia treenerite käe all tulnud üks Eesti parimaid noorhobuste ratsastajaid.
Mäletan, kuidas Julia ütles ühe vestluse lõpus: „Elu on nii kiire, et kaua see vist ei kesta.“ Loodame, et vähemalt see mõte on tal suur eksimus.
