Autor: Johann Zeiger
Dublin on linn, mille sajanditepikkust ajalugu ja kultuuri põimib iirlaste visa püüd iseseisvuse poole. Seetõttu on eestlasele nii Iirimaa kui Dublini ajaloos nii mõndagi äratuntavat – soov hoida oma keelt, identiteeti ja õigust ise oma tuleviku üle otsustada. Tänavu oktoobris viis tee sellesse ajaloolisse linna aga hoopis teistsugusel põhjusel.
19.–22. oktoobrini toimus Dublinis Maailma Sporthobuste Kasvatajate Föderatsiooni (World Breeding Federation for Sport Horses ehk WBFSH) iga-aastane peaassamblee, kus esindasime Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi koos tegevjuhi Liis Iraga. Kui Liisile olid WBFSH-i kohtumised varasemast tuttavad, siis minu jaoks oli tegemist esmakordse kogemusega. Tooksin siinkohal veel välja, et peaassamblee on küll tore sõna, ent tegelikult on tegemist justkui ühe suure mittetulundusühingu üldkoosolekuga, mille raames kinnitatakse ära eelmise aasta majandusaasta aruanne, võetakse vastu uusi liikmeid ning pannakse paika edasine plaan.
ESHKS kuulub WBFSH liikmeskonda juba 2005. aastast kuid tänavune kohtumine kujunes meie jaoks mõnevõrra erilisemaks. ESH tõuraamatul avanes esmakordselt võimalus esineda Global Insightsi seminaril, kus saime tutvustada eesti sporthobuste aretust kui ka Ida-Euroopa piirkonna laiemaid väljakutseid. Seega polnud Dublinisse sõidu eesmärk üksnes kuulata ja õppida, vaid ka oma kogemusi jagada.
Tänavust peaassambleed võõrustas Irish Sport Horse’i tõuraamat koostöös Horse Sport Irelandiga. Iirimaa on pikkade hobukasvatustraditsioonidega riik, mille sporthobused on tuntud eelkõige takistussõidus ja kolmevõistluses. WBFSH peaassamblee toimus Dublinis viimati 2003. aastal, mistõttu oli tegemist organisatsiooni naasmisega Iirimaale pärast 23-aastast pausi.
Hobuste heaolu, geneetika ja aretuse tulevik
Nelja päeva sisse mahtus nii sisukaid seminare, organisatsiooni ametlik üldkogu kui ka vähemformaalseid kohtumisi teiste tõuraamatute esindajatega. Siinkohal tuleb toonitada just nende vähemformaalsete kokkusaamiste väärtust– sageli sünnivad just kohvipausidel ja ühise õlleklaasi taga vesteldes mõtted ja kontaktid, millest võivad hiljem areneda rahvusvahelised koostööprojektid ja suhted.
Seminariprogrammi üks läbivaid teemasid oli hobuste heaolu ning ratsaspordi ja sporthobuste aretuse ühiskondlik aktsepteerimine. Tegemist ei ole sugugi uue küsimusega, kuid viimastel aastatel on selle tähtsus oluliselt kasvanud.
Tamzin Furtado Liverpooli ülikoolist käsitles oma ettekandes ratsaspordi ühiskondlikku vastuvõetavust ning küsimust, miks peaks see puudutama iga hobusekasvatajat. Hartpury ülikooli esindajad Jane Williams ja Molly Macbeth tutvustasid WBFSH-i hobuste heaolu uurimisprojekti.
Nende teemade juures tasub mõelda, et hobusekasvatus ja ratsasport ei eksisteeri ülejäänud ühiskonnast eraldiseisvalt. See, mis tundub meile igapäevase ja loomulikuna, ei pruugi olla sama arusaadav inimesele, kes hobustega kokku ei puutu. Seetõttu muutub järjest olulisemaks, kuidas suudame oma tegevust põhjendada, tutvustada ning vajaduse korral ka kriitilise pilguga hinnata.
Aretuses ei piisa enam üksnes heast põlvnemisest või silmapaistvast sportlikust tulemusest. Üha suuremat tähelepanu pööratakse sellele, millistes tingimustes hobune kasvab, kuidas teda treenitakse ning milline on tema füüsiline ja vaimne heaolu kogu elu vältel.
Teise suure teemaderingina käsitleti geneetikat, genoomikat ja tänapäevaste tehnoloogiate kasutamist aretustöös. Jennifer Doyle tutvustas geneetilise informatsiooni rakendamise võimalusi tõuraamatutes ning sellele järgnenud paneeldiskussioonis arutleti, milliseid võimalusi ja riske uute meetodite kasutuselevõtt kaasa toob.
Samuti „taastutvustati“ WBFSH-i ning tõuraamatute ühist andmebaasiprojekti, mille eesmärk on parandada hobuste põlvnemis- ja aretusandmete kvaliteeti.
Kolmapäeval käsitles Genti ülikooli esindaja Jan Govaere tehisintellekti võimalusi sporthobuste aretuses ja haldamises. Tehnoloogia areng on kiire ning ilmselgelt ei jää ka hobusekasvatus valdkond sellest puutumata. Tundub, et küsimus ei ole enam ainult selles, milliseid uusi vahendeid kasutad, vaid kuidas neid mõistlikult rakendada, kaotamata aretustööst just kogemusel ja hobusetunnetusel põhinevat aspekti.
Seminaridest jäi kõlama üks läbiv mõte: tuleviku aretuses ei saa vastandada teadust, praktilist kogemust ja hobuse heaolu. Need peavad üksteist täiendama. Hea aretaja peab oskama hinnata hobust tervikuna, kuid samal ajal olema valmis õppima ja kohanema.
Eesti sporthobune sai sõna Global Insightsi seminaril
Tänavuse kohtumise üks olulisemaid hetki Eesti delegatsiooni jaoks saabus 21. oktoobri hommikul, kui WBFSH-i peaassamblee programmi raames toimus seminar Global Insights: Regional Sport Horse Breeding Challenges & Opportunities ehk eri piirkondade sporthobuste aretuse probleemidele ja võimalustele keskendunud ettekannete sari.
Esindatud olid Lõuna-Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Aasia ja Vaikse ookeani piirkond ning Ida-Euroopa. Viimase piirkonna vaatenurga tutvustamiseks anti sõna ka Eesti sporthobuse tõuraamatule.
Ettekande keskmes olid Ida-Euroopa sporthobuste aretuse eripärad ja raskuskohad. Meie piirkonna olukord erineb mitmes mõttes Lääne-Euroopa suurtest aretusriikidest – väiksemad turud, piiratud ressursid, keerulisem ligipääs rahvusvahelistele müügikanalitele ning väiksem nähtavus maailma aretusmaastikul seavad aretajatele omad väljakutsed.
Samas ei tähenda väiksem aretuspopulatsioon tingimata madalamat kvaliteeti. Pigem sunnib see aretajaid olema oma valikutes läbimõeldum ning kasutama olemasolevaid võimalusi võimalikult targalt.
Üks küsimus, millele tasub rahvusvahelises aretuskogukonnas senisest enam tähelepanu pöörata, on väiksemate tõuraamatute võimalus olla võrdselt nähtavad. Suure tõuraamatu tugevuseks on sageli aastakümnetega kujunenud süsteem, ulatuslik andmestik, suur aretuspopulatsioon ja rahvusvaheline tuntus. Väiksem tõuraamat peab aga oma kvaliteeti tõestama eelkõige konkreetsete hobuste ja nende tulemustega.
Ettekandes tutvustasime ka ESH tõuraamatut laiemalt. Rääkisime sellest, kuidas meie aretus on kujunenud, millistel põhimõtetel töötame ning milline koht on eesti sporthobusel rahvusvahelises ratsaspordis. Loomulikult ei jätnud me mainimata ka Alfons Ra’d ja Bonne Amie’d, kelle saavutused maailma tipptasemel on heaks näiteks eesti sporthobuste aretuse potentsiaalist.
Videosalvestus ESHKS juhatuse esimehe Johann Zeigeri esinemisest
Väikeste tõuraamatute koostöö on oluline
Ida-Euroopa aretuse väljakutsetest rääkides jõuame paratamatult ka piirkondliku koostöö küsimuseni.
Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari ja teiste meie piirkonna riikide aretustingimused ei ole küll identsed, kuid mitmed probleemid on sarnased. Ühiselt oleks võimalik parandada aretustöö nähtavust, vahetada teadmisi ning luua senisest paremaid võimalusi oma hobuste tutvustamiseks rahvusvahelisel turul.
Sageli on üksiku väikese tõuraamatu võimalused piiratud, kuid koostöös võib olla võimalik korraldada suuremaid sündmusi, jagada kogemusi ja pakkuda oma aretajatele rohkem võimalusi. Sellest ka näiteks diskussioon Balti riikide tõuraamatutega ühise tšempionaadi korraldamisest. Järgmisel aastal toimub ka WBFSH assamblee Leedus ning tõuraamatute karikas on kaheaastase pausi järel taas toimumas 2027. aastal Poolas.
Rahvusvahelised kohtumised annavad selleks hea lähtekoha. On oluline, et suhtlus ei piirduks ainult kord aastas assambleel kohtumisega, vaid jätkuks ka praktilisel tasandil. Meie jaoks tähendab see ka vastutust ise aktiivsemalt kaasa rääkida. Kui soovime, et väikeste tõuraamatute eripärasid arvestataks, tuleb need küsimused ise päevakorda tuua
Seega ei tohiks unustada, et WBFSH on ainult suurte ja ajalooliselt tuntud tõuraamatute organisatsioon. Selle liikmeskonda kuuluvad väga erineva suuruse, tausta ja aretustraditsiooniga organisatsioonid. Üks föderatsiooni tugevusi peakski olema võimalus tuua need erinevad kogemused ühise laua taha. Ja siinkohal tasub Eesti aretajaid eriti kiita – tänavuaastases WBFSH takistussõidu tõuraamatute edetabelis saavutatud 19. positsiooniga seljatame nii mõnedki suured tõuraamatud (DWB, PZHK, CH ja RHEIN), kelle ajalooline ning arvuline eksistents on grandioossem ja vanem kui meie oma.
Peaassamblee ja Iirimaa hobukultuur
Kolmapäeva pärastlõunal toimunud ametlikul peaassambleel käsitleti WBFSH-i tegevusaruandeid, finantsküsimusi, järgmise aasta tegevusplaani ning organisatsiooni juhtimise ja liikmeskonnaga seotud teemasid. Samuti olid päevakorras juhatuse ja komisjonide valimised ning rahvusvahelise koostööga seotud küsimused.
Eesti jaoks oli märkimisväärne ka WBFSH-i revisjonikomitee uue koosseisu valimine, kuhu kuulub nüüdsest ESHKS-i tegevjuht Liis Ira. Revisjonikomitee ülesanne on kontrollida föderatsiooni tegevusaruandlust ning anda oma hinnang üldkogule. Eesti esindaja kaasamine sellesse töösse on tunnustus senisele panusele ning peegeldab usaldust meie esindajate vastu rahvusvahelises organisatsioonis.
Ametlikule programmile lisandus ka võimalus tutvuda Iirimaa kultuuri ja hobukasvatusega. Kavas olid Dublini ajaloolise Glasnevini kalmistu külastus, traditsiooniline pidulik õhtusöök ning viimasel päeval väljasõit Wicklow’ maakonnas asuvasse Cooley Farmi.
See on ka Eesti jaoks oluline mõttekoht. Kvaliteetse hobuse kasvatamine on üks osa tervikust, kuid sama oluline on oskus teda õigel ajal ja õigel viisil rahvusvahelisele turule tutvustada.
Mida Dublinist kaasa võtta?
Dublinis toimunud kohtumine andis hea ülevaate sellest, milliste küsimustega sporthobuste aretus maailmas praegu silmitsi seisab.
Paljud probleemid, millest rahvusvahelisel tasandil räägitakse, on meile juba tuttavad. Kasvavad kulud, muutuv turg, hobuste heaolu, aretusandmete kvaliteet ning vajadus leida tasakaal traditsiooniliste meetodite ja uute tehnoloogiate vahel puudutavad ka Eesti kasvatajaid.
Samas kinnitas Dublinis kogetu, et meie väiksus ei pea olema takistuseks rahvusvahelises aretustöös osalemisele – ESH tõuraamatul on ette näidata tulemusi, mille üle võib põhjendatult rahul olla, kuid sama oluline on osata nendest kogemustest õppida ja oma tööd edasi arendada.
Lõppude lõpuks ei ole küsimus selles, kui suur on meie riik või kui palju varssu aastas registreerime. Oluline on, milliseid hobuseid kasvatame, kuidas seda teeme ning kas suudame pakkuda neile võimalusi oma eelduste realiseerimiseks.