Tõlge saksa keelest Raigo Kollom
(See iseloomustus ilmus üle 10 a. tagasi ajakirjas “Trakehner Hefte” ja on lühimaid ja seetõttu parimaid eksterjööri ja liikumise traditsioonilise hindamissüsteemi esitusi.)
Tüüp. On tõutüüp ja sootüüp. Kuna ratsahobusetüüp on endastmõistetav, pole sellest mõtet rääkida. Tõutüüp võib olla rohkem või vähem õilis (edel). Sootüübilt peab aretushobusel selgelt väljenduma „mehelikkus“ või „naiselikkus“, soota tüüp on ebasoovitav. Tüübi hinde määrab väljendusrikkus, harmoonilisus ja „sära“, aga seejuures ei tohi näha ainult ilusat pead või ilmet. Igal juhul oleneb see hinne isiklikust maitsest ja on vaieldav.
Juttu on trakeenidest. Tõutüüpe võib erinevates tõugude rühmades eristada päris palju: ponitüüp (ebasoovitav sportponidel), sammuhobuse tüüp (ardennid jms.), arabiseeritud tüüp (tuntav eriti pea kuju, kaares kaela, lühikese nimme jms. poolest), barokne tüüp (lipitsaani, andaluusia, kladrubi jt.), tõllahobuse tüüp, sellele lähedane raske soojavereline (vana- oldenburgi, ka vanad holsteini, hannoveri jt. saksa talupojahobused ja läti ning tori hobuse vanem tüüp) ja tänapäeva sporthobuse (ka soojaverelise ratsahobuse) tüüp, traavlitüüp jne.
Keha. Hinnatakse hobust „küünarnukist ja põlvest ülespoole“. Seega pead (koos lõuapärade ja kuklaga), kaela (selle kinnitumist, kuju, muskulatuuri), turja, õlga (abaluud ja õlaliigest), selga (koos sadulakoha ja nimmega), laudjat (koos ristluu, saba asetuse ja puusadega). Kasutatakse mõistet ülajoon (Oberlinie). Keha sügavus ja laius ning jagunemine ees-, kesk- ja tagakehaks on väga oluline. Viimane jaotus peab võimalikult harmooniline, s.t. võrdne olema.
Tänapäeval rõhutatakse eriti kehaosade harmooniat, vaadatakse, kuidas nad “töötavad” ja kokku sobivad. “Mingi spetsiifilise kehakuju ja mingi kindla võime vastastikune sõltuvus on sageli väga väike, ja see tähendab, et inimese poolt defineeritud “ideaaltüüp” ei taga automaatselt parimaid võimeid.”
Jalad. Saksakeelne „vundament“ on siin väga sobiv termin (vundament peab maapinnal küllalt suure pindalaga olema). Hinnatakse esijalgadel küünarnukki, küünarvart, randmeliigest, kämmalt, sõrgatsit ja kapja; tagajalgadel põlve, säärt, kannaliigest, pöida, sõrgatsit ja kapja.
Seisval hobusel võetakse arvesse järgmisi vigu:
1) esijalgadel esineb hark- või koondvarbsust, hark- või koondjalgsust, ka vastu külgi surutud küünarnukid on viga;
2) tagajalad võivad olla o-jalgsed või kooskandsed, hark- või koondvarbsed;
3) külje poolt vaadates võivad esijalad olla eetsise või taatsise seisuga, eetsirandmesed või taatsirandmesed, randmest nöördunud või liiga väikese randmeliigesega;
4) külje poolt on tagajalgadel oluline nii kannaliigese nurk (liiga suur või liiga väike nurk) kui ka kannaliigese kuju, mis ei tohi olla nöördunud, kitsas või jänesekannaga;
5) sõrgats võib olla liiga pikk või liiga püstine ja kalduvust „karukäpale“ näidata;
6) kabi võib olla karukäpa või kitsa kabja tunnustega, võib olla viltune või kehaga võrreldes liiga väike.
Liikumisel avalduvad jalgade ehituse vead on sõudev käik esijalgadel, tagajalgadel eriti kanna- või sõrgatsiliigese pöörlev liikumine. On ka hobuseid, kes astuvad eest või tagant liiga kitsa või liiga laia käiguga.
Siin on oluline teada, et kõiki neid jalgade vigu tuleks hinnata just jalgade vigadena. Selleks on ESH hindamissüsteemis eraldi hinded esi- ja tagajalgadele. Kui need vead allüüre oluliselt ei sega (väike sõudmine näiteks), ei kajastu need allüüride hinnetes. Jalgade hinne on ka ainuke, kus võib rohkem tegelda vigade kui vooruste otsimisega.
Samm. Samm peab olema avar, ruumi haarav ja mitte mingil juhul liiga lühike. Ta peab olema elav ja voolav, mitte mingil juhul lohisev. Äratõuge maast peab olema kerge ja elastne, ei tohi olla maa külge kleepumise muljet. Puhas 4-taktiline samm on absoluutne nõue, et korralikku hinnet saada.
Üldtuntud viga on küliskäik sammul, s.t. tagajalg tuleb maha aeglustatult, peaaegu samal ajal kui sama poole esijalg. Ka iga muu kõrvalekaldumine metronoomi täpsusega neljataktilisusest on viga. Eksiarvamus on ka, et mida pikem samm, seda parem. Ruumihaarav ei ole ainult maadhaarav, vaid iga allüür peab ka optimaalselt kõrge olema. Kui samm venib pikkuse saavutamiseks väga maadligi, ei ole see enam hea. Sammul peab ratsahobune erinevalt sammuhobusest olema sellises tasakaalus, et võib ruttu minna traavile või galopile.
Traav. Traav peab olema avar, ruumi haarav, s.t. et esijalad peavad maha astuma sinna , kuhu nad näitavad. Madal, vähese randmetõstega traav on ebasoovitav. Suurt tähelepanu peab pöörama tagajalgade tõukele, s.t. see tõuge peab olema energiline, sellega peab kaasnema tagajalgade vastava kõrgusega tõstmine. Traav peab olema selgelt 2-taktiline, hoogne, elastse selja tegevusega (selle vastand on pingul seljaga, saba püsti jooksmine).
Siin tehakse ilusti selgeks, et “jalgade loopimine”, araablaste stiilis pingul seljaga traav ega tarbetu hõljumine õhus nn. “rassazhil” ei tähenda head traavi, vaid on vead.
Galopp. Peamine on selgelt 3-taktiline, elastselt vetruv liikumine vastandina kiirustavale, rabelevale liikumisele. Hobune peab liikuma rahulike hüpetega, maadhaaravalt, lühike galopp on viga.
Kui liikumine pole elastne, on galopp põrutav, kõvasti kuuldav. Maadligi, hüpete asemel hoopis hiiliv galopp pole ka hea. Sage viga on 4-taktiline galopp, eriti loiul hobusel.
Kõigi liikumishinnete juures tuleb nõuda ülesmäge liikuva hobuse muljet, esijalgadele vajuv, nagu allamäge liikuv hobune saab ainult madalaid hindeid. Kõigil allüüridel tuleb nõuda selja elastset kaasa lainetamist ja võimet tagajalgadega oma raskuskeskme alla astuda. Kael ja kukal ei tohi kanged olla. Rütm, ruumihaaravad sammud, elastsus, tasakaal ja liikumise jõud annavad hinnetele alati juurde.
Üldmulje. See koosneb järgmistest faktoritest:
eelnevalt antud hinded,
kriteeriumid, mida eelnevalt vaid tinglikult arvesse võeti – temperament, mõõtmed jms,
sportlikkus – saavutused
sugupuu
ESH uues hindesüsteemis on üldhinne ära jäetud, selle asemel on käitumise (iseloomu hinne). Gehrmann ei räägi midagi ka hüppehinnetest, aga tänapäeval on hüppe hindamiseks hulk erinevaid süsteeme, mida selgitame kunagi hiljem.