24.-25. veebruaril toimus Saksamaal rahvusvaheline seminar hobuste lineaarse kirjeldamise ja genoomselektsiooni teemadel. Käisime seal meiegi – Eestist oli kohal isegi 5 inimest, Saksamaa ja Šveitsi järel kolmas koht! Samapalju kui teoreetiliselt seminarilt saime huvitavat teada praktikast, kuidas on võimalik tänapäeval suurt hobusekasvatuskeskust toimimas hoida.
Haupt- und Landgestüt Marbach Baden-Württembergis Stuttgarti lähedal on vanim, tõenäoliselt ka suurim ja ilusaim riiklik hobusekasvandus Saksamaal ja võib-olla kogu Euroopas. Üle 500 aasta vana, kaunis orus alpistiilis majad, territoorium ca 1000 ha, tegevus toimub 7 filiaalis – keskuses asuvad peakontor (selle teisel korrusel tegevjuhi korter), konverentsikeskus, võistlusväljak, esindusmaneež, treeningmaneež, mitu talli, keskusest vähem kui 1 km kaugusel on ratsaspordikool oma maneežiga, mõni kilomeeter eemal Offenhausenis on suur muuseum, seemendusjaam, jõudluskontrollikeskuse maneež, tipptäkkude tallid, jne. Peaaegu kõik hooned on muinsuskaitse all ja nende koguarv on 180. Fotol artikli päises on Haupt- und Landgestüt Marbach peavärav külatänavalt vaadatuna.
Hobuste arv oli 2016. a. ametlikult 550, tänavu rääkis dr. Velsen-Zerwerk, et kasvandusele endale kuulub alla 300 hobuse. Töötajate arvu on vähendatud 2007.a. 150lt tänavuse 80ni, aga palju tööd teevad ära ka hobuhooldajate kooli õpilased. Ja ilmselt on Marbach ka kulukaim omataolistest, jooksvad kulud on 9 miljonit eurot aastas, millest 4 miljonit annab riik (ehitus- ja rekonstrueerimisprojektid peale selle). Omatulu tuleb suurest hobusehuvist piirkonnas, mis kaugelt vaadates tundub maailma edukaimate hulka kuuluvate Holsteini, Westfaali, Hannoveri, Oldenburgi kõrval tähtsusetuna. Aga suurte täkunäituste, võistluste ja ülevaatuste korraldamisest, turistide vastuvõtust, erahobuste pidamisest jms teenitakse 5 miljonit eurot aastas.
Meie nägime ligi 3 tundi kestnud vägagi keskpärast täkkude etendust, kus 25 eurose piletiga oli ca 1500 pealtvaatjat, suvel on võistlusväljaku tribüünidel kuni 9000 inimest, kõigi külastajate koguarv aastas on 500 000! Peale selle on Marbachis Euroopa Riiklike Hobusekasvanduste Assotsiatsiooni (ESSA) peakorter ja Marbachi tegevjuht dr. Astrid von Velsen-Zerwck, väga energiline ja nooruslik 48-aastane daam on selle president. Muide – ta sai oma ametikoha 10 aastat tagasi pärast eelmise tegevjuhi surma konkursiga, kus osales 70 inimest. Tuli ta teadustöölt ja on ka praegu Saksamaa hobustega seotud teadustegevuse seltsi GWD neljaliikmelise juhatuse liige.
Marbachis on ka Saksa Sporthobuste Tõuraamatu keskus. Saksa sporthobune (Deutsches Sportpferd – DSP) on ühine tõuraamat viiele aretusühingule, nende ühine kaubamärk. Territoriaalselt hõlmab see tõuraamat ca 2/3 Saksamaast, hobuste arvult ja kvaliteedilt jääb muidugi kõvasti alla Põhja-Saksamaa juba nimetatud tõuraamatutele. DSP tõuraamatut peetakse Lõuna-Saksamaa kaubamärgiks, aga tegelikult on selle tegevuspiirkond Kagu-Saksamaa, hõlmates peale lõunapoolsete Baden-Württembergi, Baieri ja Rheinland-Pfalz-Saari ka idast Brandenburg-Anhalti ja Sachsen-Thüringi liidumaad. Igal liidumaal on oma aretusühing, aga tõuraamat on 2013. aastast ühine. Baden-Württembergi enda hobukoosseisu suurus on 100 000-120 000 hobust, (10x suurem kui Eestis), see on ca 10% kogu Saksamaa hobukoosseisust.
Selgituseks – ärge ajage seda DSP kaubamärki segi saksa ratsahobusega (DRP), mis on üldnimetus Saksamaa arvukatele tõuraamatutele, kes kasutavad palju üksteise tõumaterjali. Omaette nähtus on veel Saksa hobuste aretusühing ZfdP, mis on aretusühing, kus registreeritakse kõiki hobuseid, kes teistele aretusühingutele ei sobi.
Riiklikke hobusekasvandusi on Saksamaal alles kümme, neist neli kuuluvad Euroopa Riiklike Hobusekasvanduste Assotsiatsiooni (ESSA). Need on Marbach, Dillenburg, Redefin, Neustadt-Dosse. Erinevalt teiste riiklike kasvandustest, kus ollakse riigi toetuste pideva vähenemise olukorras või ka juba algusest peale spetsialiseerutud vähemale arvule tegevustele, elab Marbach Lõuna-Saksamaa hobumajanduse keskusena täieliku programmiga. Neil on oma märakarjad, suurem sporthobustele, väiksem, aga kuulsam araabia hobustele. Selline riiklik hobuste tootmine on mujal enamasti lõpetatud, mõni kasvandus elab osaliselt sellest, et tagab eraomanike hobustele parimad tingimused varssade sünniks ja üleskasvatamiseks. Nii teeb peale muu ka Marbach.
Muidugi on Marbachis oma täkudepoo, kus seisavad enamuses saksa sporthobuse ja selle komponenttõugude täkud, aga ka araabia täkud ja vana-württembergi ning schwarzwaldi külmaverelise hobuse ohustatud tõugude täkud, tegutseb Euroopa litsentsiga seemenduskeskus, jõudluskontrollikeskuses testitakse igal aastal 80 hobust, nii täkke kui märasid. On isegi tall eraomanike vanadele hobustele, keda tahetakse surmani ülal pidada. On veel hobuhooldajate kool, muuseum, turismikeskus, suveniiri- ja raamatupood – kõiki tegevusi võib-olla ei märganudki. Näis, et kogu selle ilusa oru elu käib kuidagi hobuste ümber.
Kui võrrelda eespool toodud andmeid muu Saksamaaga ja meenutada mõnda vestlust kohapeal, jääb tunne, et lõunas ollakse igal alal vähem efektiivsed, rohkem emotsionaalsed kui põhjas. Seistakse oma ilusa keskkonna säilimise eest, aga tuntakse, et väga kaua see ei kesta, kui keegi ei maksa.
Tegelikult oli seminare kaks. Saksa hobusekasvatuse ajakiri „Züchterforum“ ja Bad-Württembergi hobusekasvatuse kompetentsikeskus olid lineaarse kirjeldamise seminari taga ja genoomselektsiooni seminari korraldas WBFSH koos Kanada loomageneetika keskusega CAG.
Lineaarsest kirjeldamisest (profileerimisest, kui kasutada rahvusvahelist väljendit) tahtsid rääkida liiga paljud, genoomselektsioonist liiga vähesed. Kukkuski välja nii, et esimesel seminaril rääkisid paljud, kes oleksid pidanud vait olema või oma rõõme ja hädasid Facebookis rahva ette tooma. Minu taga istuv noor daam võttis sõna igal võimalusel ja jõudis rääkida, et mõni omanik toob ette karvase hobuse, teisel pole kuiva kohta hobuse näitamiseks, kolmandal on hobuse kabjad värkimata. Keegi teine kirjeldas, kuidas ta istus ööd läbi üleval, et paberil tehtud hindelehti arvutisse kanda. Tõsisemad esinejad (spetsialistide ettekandeid oli üheksa) kirjeldasid peamiselt seda, kui erinevad nende süsteemid on ja mida kõike võiks andmebaasidesse kanda. Näiteks on oldenburgi tõuraamatus 120 tunnust ainult käe kõrval eksterjööri, sammu ja traavi kirjeldamiseks, ja seda suurendatakse 160 tunnuseni. Šveitsi tõuraamatule piisab 24 tunnusest.
Ütlesin oma väikeses töörühmas nn rühmatöö käigus, et väga lihtne oleks meil kõigil võtta üle KWPN tõuraamatu kogu süsteem, mis töötab efektiivselt juba ca 20 aastat. Kõik jäid vait ja keegi ütles: „Me peame mõtlema oma kasvatajatele.“ Mida ta sellega mõtles, jätsin küsimata. Aga kasvataja psühholoogia on tõesti meie kõigi probleem. Üleminek lineaarsele kirjeldamisele otsese kvaliteedi hindamise asemel on suurtes kuulsates tõuraamatutes vajalik juba seepärast, et on väga palju võrdselt häid hobuseid ja nendest üht teisest paremaks pidada on liiga subjektiivne, vahel ka korruptiivne. Meil seda probleemi eriti pole, aga on teine, millest ka Marbachis räägiti. See on kasvataja solvumine või häbenemine. Kui hobune saab traavi hindeks 5 või 6, on omanikul ikka veidi paha tunne. Aga kui ta saab paberi, kus on ristikesed, mis näitavad, et traav on lühike, sirgete esijalgadega, vähese hoogsusega jne., siis ta mõtleb rohkem ja tunneb vähem. Mida ongi tarvis.
Muidugi on lineaarse hindamise peamine mõte anda kasvatajale selgem pilt, mille poolest erineb tema hobune soovitavast keskmisest. Sellest ei järeldu hobuse paremus spordis ega otseselt aretuseski. Meenutame kasvõi Urline de Muze`i, A Big Boy ema, kes oli nii nõgusa seljaga, et paljud ausad hobusekasvatajad imestasid, kuidas selliselt märalt üldse varssa saada julgetakse. Aga tõu populatsiooni äärmuste vähendamine on siiski eelduseks, et suureneb tõenäosus midagi erakordset saada.
Minule andis see seminar kaks mõtet, mida pakun läbiarutamiseks. Esiteks võiksime kõigil nn B-ülevaatustel hakata kasutama ainult lineaarset hindamist, saata tulemused ainult omanikule, kasutada neis ainult ühte kohtunikku, kelle arvamust omanik tahab teada. A-ülevaatustel püüaksime endises süsteemis jätkates jõudumööda paralleelselt ka lineaarset hindamist rakendada.
Teiseks – kutsuksime tänavu sügisel meie hobuseid hindama väliskohtuniku Jan-Ove Olssoni, Rootsi lineaarse hindamise süsteemi ühe looja. Leppisime temaga juba kokku, et ta leiab oktoobris või novembris nädala jagu aega, et meie omanike hobuseid 4-5 maneežis hinnata. See annaks meie kohtunikele ja igale hindamisest huvitunule võimaluse paralleelselt koha peal hinnates omandada tohutu kogemus ja iga hobuseomanik saaks oma hobusest parema ettekujutuse, milline ta on rootsi soojaverelise keskmisega võrreldes. Nii just hr. Olsson ütles, et tema hindamise aluseks on SWB senine keskmine, moega ta kaasas ei käi. Kui valmistame sellise hindamisnädala korralikult ette, võime saada paarisaja hobuse kohta huvitavad protokollid. Üks lineaarse hindamise hea külg on ka see, et kommentaare pole eriti vaja, protokoll on ise kommentaar, seda väga heale või kehvapoolsele hobusele ühtmoodi.
Genoomselektsiooni seminaris igaüks rääkima ei kippunud. Kohe alguses tehti selgeks, et teame geenide seosest võimete ja kehaehitusega liiga vähe, et seda meetodit praktikas kasutada. Vaja oleks küllaldaselt materjali koguda ja siis uurida, aga mitte indiviide, vaid võrrelda suuri rühmi. Ja kulutada selleks raha, mida oodatakse ka aretusühingutelt. Öeldi ka otse välja, et väikestel tõuraamatutel pole midagi võrrelda, pole küllalt suurt referentsgruppi. Kui igaühelt küsiti, kuidas tema aretusühing võib panustada, oli mul hea öelda, et me oleme kõige väiksem tõuraamat selles saalis ja meil ei ole võimalik panustada, aga kui midagi suurt ja ilusat valmis saadakse, oleme valmis seda kasutama.
Selle teema huvitavaima ettekande tegi täisvereliste hobuste rahvusvahelise föderatsiooni ITBF esindaja Hanspeter Meier Šveitsist, kes rääkis “kiiruse geneetikast”, mis on kindlasti palju selgemini kindlaks tehtav ja jälgitav kui sporthobuste omaduste kompleks, näitas isegi skeemi sprinterite ja staierite geneetilisest erinevusest, mis tekib üheainsa geeni muutumisest. Aga ta rõhutas rohkem, et tähtis on “tervis, tervis ja veelkord tervis”, et üksikute isendite geneetilised testid viivad ekslikele järeldustele, uurida on mõtet vaid suuri rühmi. Jäi mulje, et ta ei ole väga veendunud genoomselektsiooni praktilises väärtuses täisvereliste hobuste aretuse jaoks, mis tähendab, et veel vähem on peatset kasutuskõlblikku meetodit loota sporthobustele. Oma ettekande lõpus soovitas ta täisvereliste aretuse mõistmiseks lugeda von Oettingeni klassikalist teost “Das Vollblutpferd” (1895) ja John Lawrence`i “The History and Delineation of the Horse in all his Varieties” (1809).