Fotol Paul argus ja My Paravatti N. Fotod Liis Ira
0bjektiivselt
Kuigi statistika kohta lõõbitakse, et on väike vale, suur vale ja siis tuleb statistika, ei ole midagi paremat ikka teha, kui numbreid kokku lugeda ja protsente arvutada. Tulemus on tõele lähedal, kui arvud on suured. Noorhobuste tšempionaadi arvud polnud statistika jaoks küllalt suured, kuid midagi nad näitavad. Kõige sobivamad arvud tõuraamatute ja ka üksikute hobuste edukuse kohta takistussõidus on vigadeta sõitude arvud. Näiteks on just 0 või mitte-0 aluseks hüppeindeksite arvutamisel KWPN tõuraamatus. Kohad, ajad, karistuspunktid jms. teeks asja mõttetult keeruliseks.
Nii meilgi. Aga võistelnud hobuste arvgi loeb midagi. Vanuseklasside kaupa oleksid meid huvitavad arvud sellised:
4-a. hobused:
5-a. hobused
6-a. hobused
Et statistika vigu kohe parandada (ja need tulevad väga väikestest arvudest) tuleb lisada, et teiste tõugude hulgas on koos importhobused KWPN, BWP, holsteini, zangersheide, NRPS, tõuraamatuta ja läti hobused ning Eesti trakeenid. Kokku oli KWPN oli esindatud 10 hobusega, neist startis 4-a. klassis 3 hobust, 2 neist said 0 kp (66,7%), 5-a. klassis 6 hobust, 3 neist 0 kp (50%) ja 6-a. klassis 1 hobune (ei teinud kompleksarvestuse puhast sõitu. Läti hobuseid oli kokku 4 ja ükski neist ühtegi kompleksarvestust vigadeta ei lõpetanud. Ülejäänud importtõud olid esindatu 1-2 hobusega
Eesti trakeene oli võistlemas 5, neist 4-a. hobuseid 2, 5-a. 1 ja 6-a. 2, ning kompleksarvestuses tegi neist puhtad sõidud 1 hobune 6-a. klassis, seega selles klassis 50%, kokkuvõttes 20% veatuid sõite.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ESH hobuseid oli kõigist startinutest 60%, nendest tegid puhtad sõidud 17 hobust, mis on 68% kõigist veatult sõitnud hobustest ja 30% kõigist võistelnud ESH hobustest. Kui võtta tõugude edukuse indeksiks veatult lõpetanud hobuste suhe sama tõu võistelnud hobuste koguarvu, saame tulemused KWPN 0,5, ESH 0,3, Eesti trakeenid 0,2, läti hobune 0.
Subjektiivselt
Kohast.
NHT koha otsustamisel kahtlesid paljud, kas Perila on ikka õige koht NHT korraldamiseks. Pühapäeval ei olnud Perilas kohal küll kedagi, kes oleks veel kahelnud. Isegi see, kuidas pärast pikka autosõitu peaaegu asustamata tunduvas piirkonnas järsku avaneb selline hobuste oaas, on väärt ja mõjuv. Aga peamine – väljak oli kõigi meelest, kes arvamust avaldasid, hetkel Eesti parim. Isegi hooldus parkuuride vaheaegadel tundus tarbetuna, nii vähe sai pinnas kannatada hobuste suurest arvust hoolimata.
Inimestest.
Peamine pole see, mis meil on, vaid mida me tahame. Ja tahtmist on Perilas palju ja tugevat. Tugev on ennekõike Paul Argus. Ta tahtis noorhobuste tšempionaati Perilasse ja sai, ta tahtis teha parima võistlusväljaku ja tegi, ta tahtis korraldada laitmatu ja suurima võistluse Eestis ja sai 1000 stardiga 4-päevase võistluse, ta võttis endale 10 hobust võistelda ja tegi nendega 21 edukat starti.
Ratsanikest on need seni paremad ikka parimad, aga mulle jättis lootusrikkaima tuleviku mulje ja tegi kõige rohkem rõõmu hoopis noor Andres Zirk. Tema stiil tuletas mulle meelde hiljutisi vaidlusi sportlaste ja treenerite vahel, kas on ikka õigem sõita nagu väidetavalt enamus sakslasi sõidab – pea korralikult käes, hobune allub ja hüppab nagu ratsanik tahab. Või on õigemal teel suurem osa praegusest maailma paremikust – ratsanik tunnetab hobust, eriti hobuse galopi rütmi, hobune on kogu aeg hüppevalmis, teeb iga hüppe maksimaalse, paneb takistust rohkemgi tähele kui ratsanikku. Keegi ütles selle viimasena nimetatud stiili kohta, et see sobib ainult väga andekatele hobustele väga andekate ratsanikega. Mina ütlesin, et suuri sõite peaksidki sõitma ainult väga andekad ratsanikud väga andekatel hobustel. Mulle on jäänud mulje, et Zirk on teel just selle teise stiili suunas ja ma soovin talle ja ta treenerile Urmas Raagile edu sellel teel. Tuli veel meelde üks teaduslik uurimus ratsaniku psühholoogiast, mille juba ammu saatis mulle kunagine õpilane takistussõidus Mait Raava. Uurimuses tõestati, et ratsanikud leiavad äratõukekoha paremini, hinnates rohkem hobuse liikumise rütmi kui kaugust takistusest mingil hetkel. Just rütmi tabamine tundus mulle neis Zirki noorhobuste sõitudes täpne ja sundimatu.
Muidugi ei taha ma siin noort ratsanikku kiitusega rikkuda, aga ma loodan, et ta ei riku ise oma sõidustiili, kui kõik ei õnnestu ja tundub, et tuleb sõita rohkem kindla peale kui veidi riskides parima tunde peale. Muidugi ei taha ma õpetada kedagi, kes on leidnud oma parima stiili. Meenus kuidas ca 50 aastat tagasi ütles mulle üks selle aja N Liidu parimaid treenereid: „Ära otsi kogu aeg seda kõige õigemat stiili. Kõige halvem on jäädagi valima, kuidas sõita.“
Hobustest.
Et olla võimalikult subjektiivne, ei vaata ma seda lõiku kirjutades esialgu protokolle. Tuleb meelde Niitvälja kasvanduse ilus luigelend – kuidas Peeter Raidi ja Ants Sähka loodud My Paravatti N, Dark Jewel N, Candy N ja Bel Canto N meenutasid, kust tulid parimad Eestis sündinud hobused ca 45 aasta jooksul.
Urmas Raagiga rääkides naersime, et Luunjas on kaua üritatud parimate hobuste kasvatajateks saada ja V Carlost parima täkuna tõestada, ja nüüd on see aeg peaaegu käes – Talliteenuste OÜ kasvatatud Vermont, Vincent, Venganza kaitsesid hästi V Carlose au ja Jacqueline ning Jaco näitasid Jackson v/h Dauwhofi väärtust.
Väga isiklikud sümpaatiad on mulle Herrera Sammulist ja importhobustest BWP täkk Pronto v/d Maltahoeve, kuigi väga meelde jäid ka 6-aastaste võidu teeninud Eddy ning kõigi lemmik KWPN täkk Kasper. Midagi erilist võib ise olla või anda ka KWPN mära Jalida End.
