Sport, hobune ja sporthobune

Tekst: Andres Tõnissoo, ESHKS liige, hobusekasvataja.

Fotod: Rein Leib

Keegi ei ole teadaolevalt väitnud, et Eesti on rahvarohke suurriik. Pigem oleme meie, eestlased, leppinud väikerahva staatusega, kellel küll on mingi ime läbi säilinud keel, koos oma murrakutega, rahvustunne ja hobusekasvatus kui traditsioon ja majandusharu. Ühelt poolt hobusekasvataja – põllumees, teiselt poolt ratsasportlased ja harrastajad. Nende vahele jääb terve rida hobumajandusega rohkem või vähem seotud inimesi, põhitegevusena või kõrvalhobina hobuseid kasvatavad ettevõtteid ja -majapidamisi. Väikeriigi esindajana on küll keeruline olla võrdne suurte riikidega, ükskõik mis valdkonnas, kuid väike on paindlikum ja suudab kiiremini adapteeruda muutustega. Selge on see, et maailm muutub järjest kiiremini ja tihti ettearvamatus suunas. Seda ka suhteliselt konservatiivses valdkonnas nagu seda on hobusekasvatus ja ratsasport.
Eelnev jutt olgu eelduseks asjaolule, et hobumajandus, ratsasport ja teised hobustega seotud tegevusalad on Eestis jätkuvalt olemas ja parimate stsenaariumite järgi ka arenemas. Seda kinnitavad mitmed mõõdetavad näitajad, mis Eesti hobumajandust ja ratsasporti ilmestavad. Olgu neist mõned siia välja toodud. Hobuslaste registris oli seisuga 31.jaanuar 11.705 kirjet. Ratsaspordi võistlustel tehti 2019. aastal 13.015 starti – võrdluseks näiteks aasta 2010, kui starte oli 6180. Möödunud aastal võistelnud hobust arv on Ratsaliidu andmetel 1452, kokku Ratsaneti andmetel registreeritud võistlushobuseid 5075.
Eestis sündinud rahvusvahelisel võitlusel startinud hobuste arv oli 107, importhobuste sama näitaja 124. Eesti sportlased ja harrastajad kasutavad oma ambitsioonide realiseerimiseks järjest enam omakasvatatud või Eestist ostetud sporthobust. See võiks olla ja jäädagi patriootlikuks enesestmõistetavuseks, et hobuse ostuprotsess algab Eestis – sporthobuste kvaliteet on meil viimasel kümnendil näidanud maailmataset nii põlvnemises kui ratsastuses. Eesti sporthobune on ammu kindlustanud koha maailma parimate sekka. Teejuhtideks sellised ratsud nagu Herold N, Alfons Ra, Caesar, Wilander, Fee ja teised.
Hobusekasvatajate peamisi suunaviitasid on vaieldamatult ratsasport – see on aegade jooksul jäänud hobuste kasutamise peamiseks valdkonnaks. Eesti Ratsaspordi Liit võttis aasta 2019 kokku suurejoonelise galaga, mis toimus Pärnu Strand hotells 24.jaanuaril. Tunnustati ratsaspordi parimaid – neid oli, konkurents parimate tiitlitele oli tihe. Galale oli end registreeriunud rekordarv osalejaid – 220 ratsategelast, kohaselt juubeligalale – esimene Ratsaliidu sellise formaadiga sündmus toimus aastal 2000. Eesti Ratsaspordi Liit on teinud palju ratsaspordi ja kogu Eesti hobumajanduse heaks – sealhulgas on edukalt ellu viidud Estonian Rising Stars programm, mille peatreener, ühtlasi Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juhatuse liige Hanno Ellermann sai endale Parima Treeneri 2019 tiitlit kinnitava autasu.


Parimaks takistussõitjaks kuulutati Paul-Richard Argus. Tema tegemistele elab kaasa suurem osa meie hobuseinimestest – juhib ta 2019 aasta lõpu seisuga Kesk-Euroopa liigat, tema on viinud mitmed Eesti sporthobused maailma tippudega võrdsele tasemele (Ping-Pong V, Caesar, Jay-Z-Bee jt). Kaugeltki võib näha, kuidas Paul hoiab Eesti ratsasportlastel ja nende hobustel silma peal, ega pea paljuks aidata hea nõuga ja kui vaja, ronib hobusele selga ja aitab leida lahendusi tekkinud mitte-mõistmistele.
Parim Koolisõitja tiitel aastast 2019 kuulub Dina Ellermannile, kes on Eesti sporthobuste Donna Anna ja Landy`s Akvarellga teinud läbi aegade parimad Eesti koolisõidu tulemused. Dina on Kesk-Euroopa liigas hetkel 12. kohal. See säravalt kaunis sportlane on eeskuju ja autoriteet paljudele ratsutajatele, treeneritele ja teistele hobustega seotud inimestele. Ja justkui sellest oleks veel vähe – Dina on aastaid olnudTallinn International Horse Show korraldajate seas, samal ajal võistelnud Saku Suurhallis kõrvuti koolisõidu suurnimedega. Aastaid on Dina treeninud ja juhendanud noori sportlasi. Ja justkui kirss tordile – Jay-Z-Bee sportlik edulugu on alguse saanud Dina ja Paul Arguse ühisprojektist.


Rose Marie Skjoldby, parim juunior koolisõidus 2019, on teinud juba 23 rahvusvahelist starti. Koos oma Eesti sporthobusega Rosinantega on temal möödunud aastast ette näidata Eesti juunioride meistritiitel, osalemine Põhjamaade meistrivõistlustel, sisemeistrivõistluste 3. koht. Väga tubli ja sihikindel sportlane, keda igal sammul toetamas tema perekond -Eesti edukaimad koolisõiduhobuste aretajad Anne Kirsipuu ja Nicolai Skjoldby. Neile kuuluv ettevõte Liivaku Tallid on paljude tuntud hobuste (Donna Anna, Donna del Lago, Ramses XII, Luke Skywalker, Legolas jpt), sealhulgas Rosinante sünnikoht.
Parim Kolmevõistleja ja ühtlasi Aasta Tegu 2019 tiitlid on Jaagup Kallase päralt, kes osales edukalt Olly Royaliga noorhobuste maailmameistrivõistlustel. Selle hobuse isa on Eesti kõrgushüpperekordi (215cm) omanik, palju aastaid Andrus Kallastega võistelnud Opaal. Mingu õnnesoovid ühtlasi ka Eesti Hobusekasvatajate Seltsile – puhas rõõm on näha tori hobust noorhobuste MMil kõrgeid kohti sihtimas. Jaagup Kallas oli saavutatu üle silmnähtavalt õnnelik ja üks vähestest, kes auhinna üleandmisel kõne pidas – siiralt ja ausalt, unustamata tänada soravas inglise keeles teiste seas ka oma võistlushobuse omanikku.
Takistussõidu juunioride parim 2019 on Berit Lehtsaar. Tema lõppenud aasta tõsisemad tulemused olid osalemine EMil Stannusega, võit U25 klassis Eesti Meistrivõistlustel Solei-Soleiga (2. aastat järjest), EMV Juunioride sisemeistritiitel. Perekond Lehtsaar väärib esiletõstmist igal moel – nad on viinud ühise sihikindla tegevusega kõrgele sportlikule tasemel mitte ainult peretütre, vaid ka omakasvatatud Eesti sporthobused. Näiteks Solei-Solei on sündinud, kasvanud ja välja sõidetud Meeli ja Veikko Lehtsaare juures Hobuvälja tallis. B C Qastania, Eesti sporthobne, on samuti selle perekonna aretus. Veikko Lehtsaar on osanud näha potentsiaali OÜ Rannaküla talli kasvatatud Stannuses, kes Beritiga jagas 2019 aastal Leedus 6-takistuse sõidu võitu kõrgusel 180cm.


Kestvusratsutamise parim sportlane aastal 2019 oli Kairit Järv. Temal on ette näidata võit Põhjamaade Meistrivõistlustelt, samuti Eesti meistritiitel. Kairit on FEI edetabelis kõrgel 217. kohal, teinud tiitlivõistlustel 38 starti, nendest võitnud 15. Võit Põhjamaade Meistrivõistlustelt tuli ratsuga Mustafo Malabah, kes on Jäneda Hobusekasvatuse OÜ poolt aretatud Eesti sporthobune.
Rakendispordi üheponi kutsar Riina Rõa ja ühehobuse kutsar Ülar Raudsepp said oma ala parimana Eesti Ratsaspordi Liidu juhatuse esimehelt Marti Häälelt mehise käepigistuse ja kauni karika.
Tunnustati ka parimaid lapsi, noori, harrastajaid, treenereid, ametnikke, tegijaid – kõiki neid, kes olid hooajal 2019 oma pühendumisega silma paistnud. Palju õnne kõigile auhinnasaajatele!
Tänumeene üleandmine oli emotsionaalne moment – kulminatsioon kogu tseremooniale. Lavale kutsuti aastast 1977 Tondi ratsaspordikeskuses tegutsenud energiline ja sihikindel, Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri haridusega, sel sügisel oma suurt juubelit pidanud riikliku spordi elutööpreemia nominent Sirje Argus. Kui Sirje jõudis lavale, temale omasel tagasihoidlikul moel pööras end rahva poole, oli kogu saalitäis rahvast püsti tõusnud ning aplodeeris tunnustavalt ja kaua.
Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts on oma 20 tegustsemisaasta jooksul andnud märkimisväärse panuse Eesti ratsasporti. Seda suuresti tänu Raigo Kollomi tegevusele – see mees on justkui hobusekasvatuse ja ratsaspordi leksikon, vaimne isa. Ligi kahekümne aasta jooksul on tema sihikindel süstemaatiline tegevus viinud Eesti sporthobuse maailma suurte aretajate tasemele, võrdseks võrdsete sekka. Oleme Euroopa üks nooremaid aretusseltse – edukas, arenev ja konkurentsivõimeline. Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts on aasta 2019 lõpu seisuga World Breeders Association for Sporthorses (WBFSH) reitingus ülikõrgel 25. kohal. Häbeneda pole midagi, aga teha on veel palju – on kuhu edasi liikuda.