PARIMAD SOOVID 2017. AASTAKS EESTI SPORTHOBUSTE KASVATAJATE SELTSI LIIKMETELE
Mul oli au hinnata noorhobuste ülevaatuste finaali 4.-5. novembril 2016.a. See oli mul teine kord ja mul oli hea meel jälle osaleda selles. Erinevalt eelmisest aastast pidid hobused seekord hüppama kaks päeva järjest. Hindasime hobuseid ka seisul ja liikumisel kõval pinnal. Selleks kulub rohkem aega ja aretajad peavad rohkem vaeva nägema, aga see annab võimaluse hobuseid palju paremini hinnata. Iga aretaja teab, et paljude hobuste esinemine on eri päevadel erinev. Mõned hobused on esimesel päeval liiga erutatud, et näidata oma sisemist väärtust, teised ei suuda teisel päeval korrata esimese päeva saavutust. Hobused ka õpivad nii transporti, võõras tallis ööbimist, publikule esinemist taluma. Minu arvates on kogemus, mille need hobused saavad sellisest võistlusest osa võttes nende haridusele tähtsam kui tegelik tulemus.
Tingimused hobuste hindamiseks olid maneežis seekord suurepärased ja palju paremad kui möödunud aastal. Peaaegu kõiki hobuseid esitati hästi ja nad olid heas konditsioonis. . Platsimeeskond tegi hobuseid hüpetele suunates väga head tööd. Õnnitlen organisatsiooni ja aretajaid/omanikke! Iga hobuse hindamiseks oli piisavalt aega ja nad said näidata oma kvaliteeti. Hobuseid oleks võinud isegi rohkem olla. Üldiselt jäin ma hobuste kvaliteediga rahule. Tüüp ja liikumine oli rahuldav, aga hobuste arengule tuleks pöörata rohkem tähelepanu. Mõned hobused olid üsna kerged. Moodne takistussõit vajab kiireid, intelligentseid ja ettevaatlikke hobuseid, kuid samal ajal peab neil olema küllalt pikk keha ja võimas hüpe, et ületada suuri takistusi. Aga siiski hüppasid hobused enamuses hästi ja takistuste kõrgused ja laiused olid samad mis Belgias.
Enamus hobuseid oli aretatud hüppehobusteks, kuid olid ka mõned koolisõidu sugupuudega hobused. Neid tuli hinnata samades vanuse ja soo gruppides, mis teeb selle kohtunikule raskeks. Paljudes Euroopa tõuraamatutes hinnatakse hüppe- ja koolisõiduhobuseid eraldi, sest vajatakse erinevaid omadusi. Sellele peaks mõtlema. Minul oli ees raske valik, kui pidin määrama parima hobuse. Tuli valida kahe 3-a täku vahel – ilus ja jõuline Calido I poeg Call Me Black ja väga ilmeks Quaterhalli poeg Querido. Call Me Black on moodne, hea välimikuga ja väga valmis hobune. Ta oli parimaid hüppajaid sellel võistlusel. Teisest küljest on Querido veidi klassikalist tüüpi, aga näitas kolme head allüüri, liikus kergelt ja heas tasakaalus. Ta hüppas päris hästi, aga oli selge, et ta ei ole loomu poolest hüppaja. Ma hindasin neid kumbagi oma ala kohaselt, nagu teeksin seda ka kodus. Minu arvates näitas Querido ennast natuke rohkem kõrge kvaliteediga koolihobusena kui Call Me Black hüppehobusena. Aga pean tunnistama, et ma kahtlesin küll ja saan hästi aru, kui keegi on vastupidisel arvamusel. Neil kahel hobusel on kõvasti potentsiaali, ja mitte ainult neil.
Üldiselt on Eesti Sporthobuste Tõuraamat minu arvates õigel teel ja ma olen kohanud paljusid väga motiveeritud aretajaid ja omanikke. Külaskäik Eestisse oli meeldiv kogemus ja ma soovin neile edu ja tervist 2017 aastaks ja üle kõige head hobuseõnne.
Parimate soovidega
Stefaan De Smet, BWP, Belgia