Toimus 6. rahvusvaheline lineaarse hindamise töötuba, seekord videokonverentsi näol.

Algselt märtsi lõpus Prantsusmaal Rosière-aux-Salines toimuma pidanud 6. rahvusvaheline lineaarse kirjeldamise töötuba toimus ülemaailmse eriolukorra tõttu videokonverentsina. Sel korral keskenduti varssade kirjeldamisele, saadud andmete analüüsimisele, tutvustati andmekogumistehnoloogiaid. Praktiline osa – mida ma väga ootasin, peaks loodetavasti toimuma sügisel Saksamaal koos WBFSH aastakoosolekuga Moritzburgis Dresdenis.
Olles osalenud nii lineaarse hindamise töötoas 2019 a. alguses rootsis Flyinges kui ka WBFSH aastakoosolekul Saumuris kus samuti oli juttu rahvusvahelise aretusväärtuste andmebaasi loomisest, mille aluseks on linaarse kirjeldamise andmed siis oli osalev seltskond ja ka mõned ettekanded mulle juba pisut tuttavad. Kuna meil Eestis on varssade kirjeldamisest üsna vähe kogemusi rääkimata varsanäituste või oksjonite korraldamisest siis ootasin kõige rohkem just selle teemalisi ettekandeid ja n.ö. praktilisi “hobuselõhnalisi ” näpunäiteid ning pidin pisut pettuma. Kuigi imetlen ja hindan kõrgelt teaduse tegemist siis praktiseeriva aretajana tahaksin ma näha rohkem hobuseid ja vähem numbreid. Seega toon teieni võib olla pisut subjektiivse ja hüppelise kokkuvõtte esinemistest mis just mulle huvitavad tundusid.
Kuni 100 osalejaga varsanäitused.
Esimese esinejana oli ekraanil I. Workel oldenburgi tõuraamatust. Oldenburgi tõuraamat on oma andmete kogumise kronoloogia ja hulga poolest kuulus- seal on lineaarselt kirjeldatud ja andmeid salvestanud juba ca 10 aastat ning nende kirjeldatavate tunnuste hulk on märkimisväärne 186 kuigi nendest salvestatakse vaid olulisim. Kokku on nende tõuraamatul 2012 – 2019 a. jooksul kogutud 24 000 kirjeldust millest varssu 19 000. Aastas kirjeldatakse ca 2000 varssa erinevatel varsanäitustel, milliseid toimub ca 90 tk aastas. On suuremaid tõuraamatu poolt organiseeritud näituseid kuni 100 varsaga ja väiksemaid n.ö kodunäituseid.


Oli väga meeldiv, et tutvustati oldenburgi varsanäituste praktilist poolt. Varss tuleb koos emaga traaviringile mille läbib ühe korra ning pannakse siis abiliste abiga kohtunike ette. Varsad on lahtiselt, päitseid ei kasutata. Siis on nad loomulikud, lõdvestunud. Peale seisu lahkuvad mära ja varss traavil. Kui on vaadatud 6 varssa ühekaupasiis tuuakse nad veel kohtunikule võrdlusmomendi tekitamiseks korraga ringile. Kõik käib väga kiires tempos – ca 5 min varsale. Suurematel näitustel kus on professionaalsed esitlejad ja abilised suudetakse 12 varssa tunnis ülevaadata, eeldusel, et peakohtunikul on assistent, kes kõik kommentaarid tahvelarvutisse kannab.Seda rõhutas ettekandja mitu korda, et koostöö kohtuniku ja assistendi vahel on ülioluline ning assistentide näol kasvab peale järgmine põlvkond kogenud kohtunikke.


Oldenburi ettekandest olen huvitavaks märkinud veel selle, et võrreldes väljaarenenud noorhobustega on varssade puhul võimalik teatud omaduste ülehindamine – näiteks turi. Väidetavalt on varssade turja suhteliselt mõttettu vaadata ja hinnata, see arenevat lõpuks sootuks teistsuguseks sama kehtib jalgade seisu kohta (harkvarbsusnäiteks kaob rinnakorvi laiemaks arenedes).
Väga populaarsed varsanäitused Belgias.
Järgmisena esinenud BWP tõuraamatu esindaja S. Janssensi ettekandest kuulsime, et varssade esitamine ja näitused on Belgias väga kiirelt tõusev trend ning on kasvatajate suure poolehoiu võitnud. Küsimuse peale mis sellise menu on tekitanud vastas Janssens, et kohalikel näitustel vähemalt 70 % tulemuse saavutanud varsad pääsevad tasuta varsaoksjonitele. Näiteks 2019 aastal esitleti kokku ca 700 varssa.

Belglased peavad väga oluliseks, et kohtunikud oleksid aktiivsed ning praktiseeriksid võimalikult palju, et olla objektiivsed. Võib olla on huvitav, et meile tuntud finaali kohtunik De Smet on lisaks oma tööle BWP täkkude tunnustamise komisjoni esimehena ka suhteliselt palju varssu hinnanud, olles selles kohtunike “edetabelis” IV kohal.


BWP on varsaandemete kogumisega jõudnud sellesse järku, et töödeldud andmete põhjal plaanitakse aretusväärtuste esmakordset publitseerimist, kuigi ollakse arvamusel, et varssade kirjeldamisel saadud info ei ole mitmel põhjusel veel päris adekvaatne – esiteks varssade esitlus toimub väga kiirelt ja lühidalt, nad ei esita hüppeid. Aga kuna kasvatajate huvi on suur ja andmeid koguneb palju juba varases eas siis tehakse varssade + märade andmete põhjal järeldusi noorte täkkude pärandamisvõimest.
Holsteinis on kohtunike koolitus väga oluline.
Holsteini tõuraamatus on varssade lineaarseid andmeid samuti pikalt kogutud ja siin peetakse väga oluliseks kohtunike koolitusi, mis toimuvad korra aastas (tavaliselt mais) enne hooaja algust. On oluline, et kohtunikud on n.ö. kalibreeritud – nad saavad holsteini tüübist ühtemoodi aru, isiklikke eelistusi kõrvale jättes. Holsteinis hindavad varssu 1- 2 kohtunikku punktisüsteemis ja kolmas teeb samal ajal lineaarset kirjeldust. Aja jooksul on nad varssade kirjeldamise tunnuseid muutnud ja täiendanud – näiteks kui alguses kasutati tüübi puhul ainult: kerge/raske, siis on tänaseks jagatud see: tüübitruu ja kerge/raske. S.t. et holsteini varss peab vastama tüübile olles siis kergemat või raskemat tüüpi aga siiski selgelt holstein.
Mis tehakse Rootsis.
Rootsi soojavereliste tõuraamatu esindaja ettekande pealkirjaks oli “Varssade ja 3 aastaste hobuste linaarse kirjeldamise andmete vastatikkune seos” Rootsis ei ole suuri kasvandusi, enamus on hobikasvatajad 1-3 varsaga aastas (väga üksikud on üle 6 varsaga) siiski on see märkimisväärselt suurem tõuraamat kui meie – 2019 aastal paaritati seal 4000 mära kasutades 250 erinevat täkku ja aretusseltsil on 4000 liiget. Arvestades Rootsi pindala on need 1-3 varsaga kasvatajad hajutatud märksa suuremale alale kui meil Eestis, mis teeb tõuraamatule andmete kogumise üsna keeruliseks. Siiski on nad sellega tegelnud juba ca 7 aastat ja loonud vastava andmebaasi. Väga huvitav on ühe ja sama hobuse andmete võrdlus varsana ja 3 aastase hobusena – millised omadused näivad varssadel olevat kõrgemalt pärilikud ja millised on need väljaarenenud 3 aastastel hobustel. Näit – tüüp ei muutu, aga kõige rohkem muutub õla nurk.

Lisaks oli ettekandes välja toodud omapäraseid ja võib öelda isegi naljakaid vastastikkuseid seoseid lineaarsete tunnuste ning hindepunktide vahel -näiteks hea sammuga hobused olid tihti koondvarbsed, hea traaviga hobused pika kaelaga ja hea galopiga hobused luipu laudjaga.

Igatahes on andmebaasidega väga põnev “mängida” aga eelkõige võiks see olla siiski praktiliseks töövahendiks teadlikule aretajale.

Järgnev ettekandja selleks omamoodi lahendust ka pakkus. Ühte sellist töövahendit nimega PAX pakub oma kodulehel Groupe France Elevage ehk GFE- grupeering kelle eesmärgiks on aidata kaasa sporthobusekasvatuse sektori arengule Prantsusmaal pakkudes oma klientidele teabe- ja kommunikatsiooni teenuste osutamist.

Lühidalt PAX tööriistast- selleks, et valida vastavalt oma aretuseesmärkidele märale parim täkk (milliseid on turul tohutu hulk, eriti noori) on võimalik saata oma märast foto ja video, mille alusel koostatakse talle lineaarne kirjeldus (kehaehitus, liikumised ja hüppetehnika). Mära andmed saab siis töövahendisse sisestada ning sisestada saab ka omadused mida soovitakse parandada!

Selle tulemusena peaks programm pakkuma välja sobilikud täkud, võttes siis arvesse ainult eelnimetatud omadusi – mitte arvestades sugupuud, võistlustulemusi või näiteks värvust. Aretaja peab ise tegema valiku väljapakutud täkkude osas jälgides sugupuud, et välistada inbreedingu võimalus ( ja näiteks valides täku soovitavat värvust).


Pani muigama millise vaoshoitud viisakusega teadlased oma eelarvamusi foto ja video teel tehtava linaarse kirjelduse kohta avaldasid ja millise prantsasliku arrogantsiga ettekandja oma töövahendit kaitses. Väidetavalt on katsed näidanud, et elusa hobuse ning temast tehtud korraliku foto põhjal tehtud lineaarne kirjeldus kattuvad peaaegu täielikult. Lisaks on korrektse foto ja video tegemine väidetavalt aretajatele harivaks ettevõtmiseks. Kel huvi võib töövahendi kasutamise tingimusi lähemalt uurida http://www.gfeweb.com/en/pax/ . Läks küll varssade lineaarse hindamise teemast pisut kõrvale aga naljakas ettevõtmine igatahes.
Kiirendussensor.
Kulme kergitava panev oli INRA (Prantsusmaa riiklik põllumajanduse, toidu ja keskkonna teadusuuringute instituut) teadlaste poolt läbiviidav projekt, kus katsetatakse andmekogumis tehnoloogiat nimega Equimetrix. See on sadulavöö külge kinnitatav infot salvestav kiirendussensor, mis annab hobuse allüüride kohta mitmesugust infot – sammude pikkus,tihedus, regulaarsus, sümmeetria jne. Juba mõnda aega on masinaga andmeid kogutud ka Selle France noorhobuste ülevaatustel vabahüpetel, mis annab samalaadset infot hüppe kohta – hüppehari, esijalgade tehnika, tagajalgade tehnika.

Kogutud andmete analüüs on tehniliselt üsna keerukas aga kogu projekti mõte on asendada “elus kohtunikud” masinaga, mis ei tee vigu. Koronaviiruse poolt põhjustatud ülemaailmse karantiini valguses tundub see tulevikus võib olla vajaliku lahendusena. Kohtunik pannakse hoopis sadulavöö külge…Projekti arendatakse edasi.
Kokkuvõtteks.
Enamuses Euroopa tõuraamatutes varssade kirjeldamine ja nende andmete salvestamine toimib. Meie probleemiks on meie väiksus. Kui SWB (mis on ikkagi märkimisväärselt suurem kui meie ) ütleb, et nende täkkude aretusväärtuste andmebaasi probleemiks on täku järglaste vähene arv (alla 10 järglase puhul nad täku aretusväärtust ei arvuta) siis meil kohapeal on harva täkke, kes saavad selle arvu esimestel aastatel täis aga neid siiski on. Seega varssu vaadata ja väikse andmebaasi luua me võiksime kas või lihtsalt selleks, et saaksime uhkelt öelda, et meil selline on. Selline andmebaas annaks ka üsna kiirelt infot noorte populaarsemate täkkude aretusväärtuste kohta ja võimalik, et mõni hea täkk jääks ruunamata ja müümatagi kui meil oleks kiirelt ülevaade tema esmaste järglaste kvaliteedist.Varssade hindamisest, jälgimisest ja varsanäitusel käimisest oleks kindlasti vastastikkune kasu meie aretajatele ja n.ö talendi avastajatele. Seega varssu ei tasuks unustada ja nad võiksid ka meil kas või korra aastas mingi sündmuse raames kokku tulla, et huvigrupid teineteist harida saaksid võib olla rohkemgi kui mõni andmebaas.