Breeding News avaldas järjekordse sõnumi Euroopas päevakorras oleva tõuraamatute ühinemise kohta. Seekord on jutuks 86-aastase Leon Melchiori tulevikuplaanid, nimelt kava ühendada Zangersheide ja BWP tõuraamatud ning moodustada koos maailma parim hüppehobuste tõuraamat.
Sõnumis on huvitavaid fakte ka muu kohta, kui see, et Zangersheide maksimalistlik nn hüperaretus on liiga kitsa geneetilise baasiga ja vajab laiemat põhja, BWP järsk tugevnemine aga tugevdaks Belgia niigi tugevat positsiooni turul, kus ostjat mõjutab tugevasti liidri autoriteet.
Tuletatakse meelde, et juba 20 aastat tagasi otsis Melchior ühisosa KWPN tõuraaamatuga, ja seda mitte KWPN juhtkonna, vaid Hollandi põllumajandusministri tasemel. Aga tollane põllumajandusminister viidi üle rahandusminisriks (nagu meil Ivari Padariga juhtus) ja läbirääkimised katkesid.
Seejärel prooviti Paul Schockemöhle mõju kasutades saada mingit positsiooni oldenburgi tõuraamatus, aga ka sellest ei saanud asja. Kuid raskesti haige Leon Melchiori deviis on endiselt: „Ma ei anna kunagi järele!“
Tegelikult ei tule praegune liitumisalgatus mitte üheltki tõuraamatult, vaid hoopis Belgia peaministrilt. Ta näeb Belgia sporthobustes samasugust maailma kõrgeima kvaliteediga kauba ekspordi võimalust nagu Belgia šokolaadis ja õlles. Zangersheide marketing ja moodne äritegevus ning BWP soliidsus ja traditsioonid koos võiksid kõvasti stimuleerida Belgia eksporti, on peaminister Peeters ühes oma avalikus kõnes välja öelnud.
Mis tõuraamatutest üldse saab muutuvas maailmas, on nn hobupoliitikas tõsiselt päevakorras. Sellel teemal toimub ka WBFSH tänavusel peaassambleel ümarlaud „Kas praegune hobuste tõuraamatute ülesehitus on vajalik ka 10 aasta pärast?“ Iga ümarlauas moodustatud rühm peab leidma 3 argumenti poolt ja 3 vastu. Kindlasti räägitakse seal tõuraamatute aretuslikust integratsioonist, riikliku finantseerimise lubamisest või keelamisest, ühtsetest nõuetest dokumentatsioonis, jõudluskontrolli ühtlustamisest, andmebaaside integreerimisest ja avalikkusest, tõuraamatute nimetustest kui kaubamärkidest, originaaltõuraamatu mõistest või selle täielikust kaotamisest, uute tõuraamatute õigustest ja eelkõige sellest, kellele on tõuraamatud üldse vajalikud.
Ja pange tähele, millisel tasemel peetakse aru tõuraamatute üle!
R.Kollom („Oma Hobu“ 2013)