Viimasel ajal on tavatult palju tähelepanu saanud vigastused hobuselt kukkumises. Kas sellega tahetakse kedagi hoiatada või lihtsalt põnevust pakkuda ja lugema ahvatleda juhtumitega, kui kukkuja on peapiiskop või noor neiu, kes on jäänud halvatuks? On varemgi olnud aegu, mil ratsutamisega hirmutati, aga teisalt ka sadulasse istumist vapruseks peeti ja igasugust riskimist elutarkuseks. Mussolini noorte lipukirjaks oli ju: „Elada ohtlikult!“
Ratsanike kukkumiste ajalugu on ajaliselt pikk ja mõnel juhul muutnud ajalugugi, või õigemini ajalooliste tegelaste elulugusid. Kui lugeda ajaloolisteks ka legendide või müütide tegelasi, oli esimeseks kuulsuseks, kes on hobuselt kukkudes jäänud invaliidiks, Korintose kuningapoeg Bellerophon, kes taltsutas tiivulise hobuse Pegasuse ja tappis Kimääri, tuld sülgava kahepealise lõvikehaga koletise, kellel oli teiseks peaks seljast välja ulatuv kitse pea ja kelle sabaks oli madu. Bellerophon kavatses oma ülbuses lennata Olümposele,et elada koos jumalatega. Zeus aga saatis Pegasuse kallale parmu ja Pegasus viskas Bellerophoni seljast, nii et too jäi pimedaks ja sandiks.
Päris ajaloolistest isikutest on üks vanemaid teateid Pärsia poeedilt Abul Firdousilt, kes kirjutas umbes 1005.a., et nägi Lahore’s hauamonumenti sultan Qutub Uddin Albaq’ile, Qutub’i ja Lahore vahelise tee ehitajale, kes olevat surma saanud polomängus.
Varasemast ajast on natuke segased andmed Rooma esimese kristliku keisri Konstantinuse surma kohta. William R. Weir on kirjutanud, et Konstantinus sai surma hobusega kukkudes 340.a. ja sellega seoses arvatavat, et sel ajal tunti juba puidust sadulakaart. Seega vihjates, et see sadulakaar ta tappis. Tegelikult suri keiser 337.a. pika haiguse järel ja hea tahtmise juures võib haiguse algpõhjuseks pidada hobuse seljast kukkumist, mida tolle aja valitsejatel ikka juhtus. Sellist head tahtmist oli Weiril küllaga. Tsiteerides Andrei Hvostovi arvamust Weiri teose „Ajaloo pöördepunktid“ kohta: „Aga kui palju meie hulgas neid professionaalseid ajaloolasi ikka on. Weir ise nende hulka ei kuulu. Viidatud kirjanduse nimekirja vaadates tuleb samas nentida, et mees on läbi töötanud olulisemate sõjaajaloolaste tööd. Et siis loetust üks paras rosolje kokku keerata.“
Ainult natuke kindlam fakt on, et 1066. aastal Hastingsi lahinguga endale Inglismaa kuninga krooni kindlustanud Normandia hertsog William Vallutaja suri 09.09.1087.a. Normandias Rouen’is vigastustesse, mis ta oli saanud kukkudes, kui ta hobune komistas. Teine versioon on, et väga tüsedaks läinud kuningas vigastas oma siseorganeid sadula kõrge kaare vastu, ise maha kukkumata. Nii või teisiti, mingil põhjusel lamama jäänud ülekaalulisele kuningale võis liikumiseta elu ohtlik olla küll.
Segane on ka Džinghis-khaani surma lugu 1227.a.. Vahel nenditakse lühidalt, et ta sai surma metshobuste jahil, aga pärast seda õnnetust oli ta elus ja põdes veel päris kaua, ning mis lõpuks surma tõi, tagantjärgi kindlaks ei tee.
Keiser Maximilian I (1459-1519) esimene naine Maria von Burgund sai surma 1482. aastal ratsajahil kukkudes, aga W. Böhm kirjutab, et ka teine naine Bianca Maria Sforza suri 1510. aastal samasugusel õnnetusel. Nii see polnud, Bianca Maria Sforza suri pika haiguse järel ja ta oli Maximiliani kolmas naine. Neist keisri naistest sai ratsajahil surma ainult esimene. Ka keiser ise ei pääsenud kukkumisest ratsutamisel. 1501.a. murdis ta jala ja lonkas elu lõpuni.
Ka Inglise kuninga Henry VIII eluloos on vähemalt ühel ratsutamisõnnetusel oluline koht. Hoolimata oma ülekaalulisusest tundis ta vaimustust rüütliturniiridest ja ka enda seal proovile panemisest. 1536. aastal oli ta korraldanud Greenwichis suure turniiri ja kavatsenud ka ise sellest osa võtta. Aga enne turniiri oli ta hobune treeningul kuninga raskuse all kokku kukkunud ja valitseja sai nii kõvasti kannatada, et oli mitu tundi meelemärkuseta. Sellest olevat alanud ta füüsiline ja vaimne allakäik. Üks jalg jäi tal vigaseks ja samal 1536. aastal laskis ta hukata oma naise Anne Boleyni.
Filmides ja kirjanduses Sissina populaarne Austria keisrinna Elisabeth (1837-1898) olevat olnud tõesti meisterlik ja kiindunud ratsutaja. Nooremana oli talle südamelähedasem koolisõit oma esinduslikkusega ja sedagi on öeldud, et ta tahtis sadulas oma ilusaid jalgu ja figuuri näidata. Küpsemas eas vaimustus ta ratsajahtidest ja käis korduvalt Inglismaal neist osa võtmas. Seal juhtuski tal 10.09.1875 tõsine õnnetus, kui hobune täiel galopil tõrkus ja kukkus nö põlvili ning keisrinna lendas sadulast nii, et oli 2 tundi meelemärkuseta. Pärast toibumist ei tundnud ta end mitu päeva hästi ja olevat küsinud: „Kas ma nüüd jäängi nii lolliks?“
Aga isegi tänapäeval juhtub neil siniverelistel äpardusi. Näiteks Briti praegune kuningas, tollane kroonprints Charles murdis 1998.a. rebasejahil roide. Ta kukkus koos hobusega järsust nôlvast alla. Varem, 1990.aastal, oli ta murdnud polomängus käeluu. Tema ema kuninganna Elisabeth kukkus 1994.a koos hobusega ja murdis vasaku käe randmeliigeses luu. Pärast kukkumist jätkas ta oma ratsateekonda ja kutsus arsti alles järgmisel päeval.
Inglise kuningapere parim ratsanik, Euroopa 1971.a. meister kolmevõistluses printsess Anne on kuulus ka oma kukkumistega: 1973.. Kiievis EM-il, 1975.a. Ameerikas, 1976.a. ühel OM eelsel katsevõistlusel, 1976.a. Montreali OM-l, 1982.a. Badmintonis, isegi 2024.aastal kuninganna sünnipäeva paraadil! Tagajärjed olid selgroovigastus, kui hobune temast 1976.a. üle veeres, ja lühiajalised teadvuse kaotused 1976. ja 2024. aastal.
Printsessi tütar Zara Tindall oli juba profiratsanik, kui murdis 2008. aastal võistlustel rangluu. Anne’i venna prints Edwardi abikaasa hertsoginna Sophie sattus 2011. aastal murtud roidega haiglasse. Järgmisel aastal murdis nende tütar lady Louise vasaku käe.
Printsess Diana õde, kuninga tädi Sarah Mac Corquodale sattus pärast kukkumist hobuse seljast 70-aastasena haiglasse.
On teisteski tänapäeva kuninglikes perekondades selliseid kukkujaid. 2025. aasta juunis äratas Hollandis suurt tähelepanu troonipärijanna Amalia kukkumine ratsutamisel. Pandi isegi pahaks, et 21- aastane printsess oli veidi uhkegi oma õlavarreluu murruga lõppenud õnnetuse üle ja teatas, et kes pole vähemalt 7 korda kukkunud, see pole õige ratsanik. Leidus kohe neid, kes kuulutasid, et riigi esindusisik vastutab oma tervise pärast kogu rahva ees, see pole tema isiklik asi.
Üks kiindunumaid VIP-ratsanikke oli Jacqueline Kennedy-Onassis (1929-1994). Ta sai oma esimese roseti takistussõidus 9-aastasena ja võistles ning käis ratsajahtidel kogu elu. Tõsiseid vigastusi tal ei olnud, teada on vaid teadvuse kaotus pärast kukkumist ratsajahil päris noores eas. Pärast abikaasade USA presidendi John F. Kennedy ja Kreeka magnaadi Aristotle Onassise surma veetis ta palju aega oma ranchos hobuste keskel. Kui ta 1993.a. novembris pärast kukkumist ratsajahil haiglasse viidi, avastati tal seal lümfivähk ja sellesse ta 1994.a. mais suri.
Esimene rahvusvaheline ratsasportlane oli neist siniverelistest juba enne II maailmasõda Preisi prints Sigismund (1891 – 1927), kes vôitis 1928.a. Luzernis tähtsaima olümpiamängude eelse rahvusvahelise kolmevôistluse oma ainukesel sellise tasemega hobusel Heiliger Speer ja sai järgmisel päeval, 6.juulil 1927.a. surmavalt vigastada, treenides noort trakeeni tôugu hobust Posidoniust. Kogu I Maailmasôja oli ta vigastusteta läbi teinud ratsaväes ja lendurina.
Miks neid lugusid ja võltslugusid ratsanike surmast või vigastustest nii palju on? Asi on ehk selleski, et sellist surma on ikka peetud tavalisest auväärsemaks. Saksa ratsaväeohvitserid arvasid ja kirjutasid veel II maailmasõja eel ja ajalgi, et vigastus ratsavõistlustel on samaväärne haavatasaamisega lahingus.
Kukkumine hobuse seljast või koos hobusega lõpeb surma või tõsise vigastusega siiski harva. Aga kukkuda võib igaüks, „kes pole lehma seljas sõitnud“, nagu öeldi Viini Hispaania Ratsakoolis. Suurte ajalooliste nimede juurde jäädes oli Napoleon Bonaparte kuulus kukkuja. Tsiteerides „The Encyclopedia of the Horse“ autorit Edwardsit: „Napoleon ratsanikuna olevat olnud oma lühikeste jalgade ja tüseda kehaehituse tôttu ebakindla ja mitte just ilusa istakuga. Ta istus küürus ja ettepoole kallutatud kehaga, mis sel ajal oli eriti ebaelegantne. Ta kukkus tihti, aga armastas kihutada ja ka vaevata nii ennast kui hobuseid pikkade ja väga kiires tempos ratsaretkedega. Korra olevat ta hommikul enne hommikueinet ratsutanud Viinist Semeringi ca 80 km, Hispaanias oli ta kuulus sellega, et galopeeris korduvalt Valladolidist Burgosesse 129 km viie tunniga.“ Halvaks endeks Napoleoni Venemaa sôjakäigule peeti juba selle algust, kui Nemani jôe ületamist jälginud keisri hobune tagajalgadele tôusis ja keiser maha kukkus.
Tema suurt vastast Wellingtoni hertsogit kehvaks ratsanikuks ei peetud. Tema lemmikhobune Copenhagen oli küll lõpmatut elujõudu täis, aga hüpata ei osanud ja korra või paar olevat ta seepärast Wellingtoni selja prügiseks teinud küll. Elujõudu näitas ta ka nii, et pärast Waterloo lahingut, kus ta kandis oma ratsanikku 17 tundi järjest, oleks ta peaaegu tapnud võiduka Wellingtoni, sest lõi tagant üles hertsogi pea suunas, kui too teda tänutäheks laudjale patsutas.
Tänapäeval ei ole ratsaniku surm enam auasi, aga eriti kahe maailmasõja vahel nähti ratsaspordis hukkunud ratsanikes kangelasi võrdsetena või kõrgematenagi kui sõjakangelasi. Meiegi sportlastele tuntud ja käidud Insterburgis (praegune Tšernjahhovsk), kus olid 1990-tel aastatel heade auhinnarahadega võistlused, peeti 1930-ndate aastate lõpus kõik peamised võistlused hukkunud ratsanike mälestuseks: kolmevõistluses võisteldi Preisi printsi Friedrich Sigismundi mälestusauhinnale, takistussõidus peeti von Langeni, Axel Holsti, Gerd Hillenbergi ja krahv Hertzi memoriaale.
Naiste surmasid nii väärikaks kui ohvitseride omasid alati ei peetud. 19.saj. lôpus kirjutas Saksamaal ajakiri “Loomade kaitsja” : „Ühel ratsajahil Prantsusmaal sai ônnetult surma paruness Leonimo, parun Gustav von Rotschildi tütar, kahe lapse ema… Kuigi ema surm on reeglina kahetsusväärseim,mis ôrna lapsehinge vapustada vôib, tuleb antud juhul mahajäänud lapsi vaid ônnitleda,et ootamatu surm vabastas nad sellise ema südantkalestavast, laostavast môjust.“
Tuleb välja, et varajased loomakaitsjad olid hullemad kui tänapäevased. Muide, loomakaitsjate liikumine algas just hobuste kaitsmisest ja laienes hiljem teistele loomaliikidele. Ka feminismi ajaloos on suurim hullus seotud hobustega. 1913.a. Epsomi derby võidusõidul astus üks naiste valimisõiguse eest võitlejate liidreid Emily Davison võistlusrajale otse kuninga hobuse ette. Ta suri 4 päeva hiljem ja teenis suured matused, aga ka vihaseid järelhüüdeid. Hobune ja džoki said vigastada, aga jäid ellu.
Naiste kukkumised olid meeste omadest ohtlikumad. Naistesadula sarved võisid kergesti tappa. Ka ei saanud sellisest sadulast hobusest kiiresti eemale viskuda. Ja oli veel üks probleem – ratsutamisseelik. Ühest küljest oli pikk ja lai seelik ohtlik, kuna võis sadula külge kinni jääda ja ratsanik põgeneva hobuse järel lohisema jääda. Leiutatigi selline seelik, mis avanes, kui ratsanik sadulast lendas. Aga oli veel probleem, et keegi ei tohtinud näha, mis on seeliku all. Spetsiaalne ratsutamisseelik oli päris keeruline. Kuna kardeti end paljastada seeliku üles kerkimisel, oli selle alumise ääre sees tinavöö vôi oli seespool lai kummivöö,millest kinganina läbi pandi.
See kõik ei olnudki väga ammu. Mäletan, et 1955. aastal saatis treener Fadejev minu üksinda ühele hobusele kerget treeningut tegema väikesele muruplatsile majade vahel Tondi maneeži lähedal. Kui hakkasin tagasi talli minema, hõikas mind üks vanem mees, kes oli mind vastasmaja aiale toetudes jälginud. Küsis natuke kaasaja ratsaspordi kohta, ütles, et ta oli tsaariajal ratsaväe polkovnik ja lõpuks jutustas naiste ratsutamisest omaaegse anekdoodi: „Üks daam tahtis ohvitserile tõestada oma ratsutamisoskust. Tegi takistusel hüppe, kukkus maha, seelik üle pea, ja kui püsti sai, küsis: „Kas nägite mu julgust?“ Ohvitser vastanud: „Sõjaväelastel on sellele teine nimetus.““ Ise oli mees rõõmus oma noorpõlvest pärit kahemõttelisuse üle. Ma olen otsinud, kes see selline polkovnik võis olla, kes kõik sõjad ja okupatsioonid oli üle elanud. Otsisin rohkem kui 20 tsaariarmee eestlasest polkovniku andmete hulgast, kes neist võis olla 1955. a. veel elus ja elada Eestis. Ainuke, kelle kohta sellised andmed leidsin, oli Friedrich Sikka (1886-1985). Ta teenis I maailmasõjas Georgi mõõga ja kolm ordenit, nimetati polkovnikuks 1917.a. septembris ja kõrvaldati polgu juhtimisest pärast revolutsiooni. Jätkas siiski Punaarmees Krimmis, oli Kroonlinna maaväe ülem, aga opteerus 1921.a. Eestisse ja teenis ka Eesti sõjaväes, ning oli 1942. aastast jälle Punaarmees. Oskas ikka mees huvitaval ajal ellu jääda! Ja pidi iga suure ideoloogia suhtes ükskõikne olema. Ning tundus oma eluga seal suure aiaga väikeses majas väga rahul olevat.
Ka kultuuriinimeste elu võivad otsustavalt muuta nii väikesed asjad, nagu hobuse seljast kukkumine.
Eesti esimese täispika mängufilmi „Noored kotkad“ (1927) režissöör Theodor Luts (1894 -1980) sai filmimeheks vôib olla sellepärast, et kukkus hobuse seljast ja sai vigastada. Pärast seda loobus ta kavatsusest saada ohvitseriks (ta oli olnud Vabadusssôjas Kuperjanovi Pataljonis lipnik). Tegi hoopis filme operaaatori või režissöörina Eestis, Soomes ja Brasiilias, kus ta Sao Paulos suri. Inglismaa Victoria ajastu poeet, romaanikirjanik ja sôdur George John Whyte – Melville (1821 – 1878) oli oma aja populaarseim hobustega seotud elu, ratsutamise ja ratsajahi kirjeldaja, ühtlasi ka suur autoriteet ratsajahi alal. Et ta lôpuks ratsajahil surnuks kukkus, tôstis tôenäoliselt ta kuulsust veelgi.
Prantsuse maalikunstnik Theodore Gericault (1791-1824) suri vaid 34 aastasena, sageli on põhjuseks nimetatud ratsutamisõnnetust. Tegelikult oli tal neid kukkumisi rohkem, aga surm tuli pärast mitut tulutut operatsiooni, millega üritati jagu saada nii ratsutamisõnnetuste tagajärgedest kui raskest lülisambatuberkuloosist.
Ülimenuka romaani „Tuulest viidud“ (1937) autor Margaret Mitchell (1900-1949) olevat mõne ratsutamisõnnetuste ohvrite otsija teada alustanud tõsisemalt kirjutamist pärast ta liikumisvõimet vähendanud kukkumist hobuse seljast. Mitchelli põhjalikumad biograafid kirjutavad aga lapsest peale palju kirjutada armastanud ja enne oma suurromaani juba tuntud kirjanik olnud naisest, et ta ei pannud autosid tähele ja sai paar korda nendelt viga, kuni purjus autojuhi autolt saadud surmav löök ta elu lõpetas. Ratsutamisõnnetust ei mainitagi. Jälle tuleb esile see ratsutamisõnnetuse auväärsus ja elitaarsus!
Tänapäeva tähtedest on tuntuim VIP-õnnetuse ohver Christopher Reeve (1952-2005). Tuntud USA näitleja, kes alates 1978.a. mängis peaosa populaarses ja naiivses Supermani seriaalis, harrastas oma paljude sportlike huvide hulgast kôige tôsisemalt ratsutamist. Ta oli vôistelnud paljudel takistussôidu vôistlustel ja treenis tôsiselt kolmevôistlust, mônede arvates ambitsioonidega pääseda olümpimängudele (milleks ta 193 cm kasv ja jôumehe kehakaal polnud küll parimad eeldused). Kôik lôppes ühel tavalisel võistlusel kukkumisega otse pea peale selgelt kuuldava raksatusega selgroos. Sellest hetkest 1995.a. sai Reeve liikuda vaid ratastoolis. Tema viimane osa USA televisioonis oli olnud jalgadest halvatud politseinik. Sellesse sisseelamiseks oli ta veetnud paar päeva Los Angelese traumakeskuse selgroo-osakonnas ja ütles seejärel ühes intervjuus:”Hakkad môtlema, et see vôib juhtuda igaühega. On hirmutav, kui kergesti elu vôib muutuda. Hetkel on kôik hästi, ja siis variseb su maailm kokku.”
Ma ei hakka siin välja tooma elukutseliste kukkujate lugusid profidžokide ja -ratsanike seas. Neist on pikalt juttu mu raamatus „Ratsanike viimane sajand“. Niipalju ehk nö kukkumistarkust, et kui ratsutamist ei võeta kui jalutuskäike, vaid sporti, on ratsanik sportlane. Kes tahab sporthobuse selga istuda, peaks end veidi ette valmistama. Kui ta just ei kavatse sel kombel raha teenida, nagu olevat juhtunud ühe ameeriklannaga, kes läks esimest korda elus ratsutama ja kukkus seisva hobuse sadulast nii, et jäi halvatuks. Ta kaebas ratsakooli omaniku kohtusse ja võitis – ratsakooli omanik kohustati talle eluaegset pensioni maksma. Sellise otsuse valguses peaks olema õigustatud kuulsa treeneri George Morrise märkus ühele naisratsanikule, kes tahtis tema õpilaseks saada. Morris oli öelnud: „Enne kui minu juurde treeningule tulla, tuleks kaalus alla võtta.“ Kohus mõistis Morriselt välja kahjutasu naise solvamise eest. Aga nii käib see esialgu ainult Ameerikas.
N Liidus püüti ratsanike sportlikkust tõsta oma meetodiga – kohustuslikud VTK normid, mida tegelikult võis vältida, aga N Liidu koondvõistkonna stipendiumi saajatel võidi vähendada stipendiumi või jätta hoopis ilma need, kes ei täitnud selliseid norme: suusatada 10 km 60 minutiga, joosta 3000 m 12 minuti 30 sekundiga, teha selililamangus, käed kuklal 30 istulitõusu, teha kolm havihüpet üle võimlemiskitse järgneva kukerpalliga. Meie ratsaspordi ajaloost mäletan, kuidas üldkehalise ettevalmistuse tunnid olid treeninglaagrites kohustuslikud ja ma olin koondvõistkonna treenerina hädas, et meie kuulsaimatest ratsanikest mõned keeldusid kategooriliselt neis treeningutes osalemast. Aga teised tegid rõõmuga batuudil saltosid. Isegi Tori kooli võimlemistundides sain ma kõik 7. klassi õpilased vähemalt havihüpet tegema.
Naljaga pooleks – kui väga tahta ratsanike kukkumisi ohutumaks teha, võiks osta Eestisse ühe sellise trenažööri, nagu on kasutusel Inglismaal Newmarketis džokide koolis. Võistlemiseks vajaliku „rohelise kaardi“ saamiseks tuleks siis selle peal läbi teha kukkumistreening ja -test. 