Praegu on isegi imelik meenutada, kuidas pool sajandit või rohkem tagasi olid nad meie jaoks kõik ühed venelased. Olgu Ukrainas, Valgevenes, Moldaavias, Kasahstanis, Azerbaidžanis… Ratsutajatest, kes jõudsid üleliidulistele võistlustele, olid ainult eestlased, leedulased ja grusiinid uhked oma rahvusele, teistel oli ikka võistkonnas venelasi või teisi rahvusi, kellega tuli suhelda vene keeles,. Olen juba kuskil kirjutanud, kuidas grusiinidega oli meil isegi oma toost: „Za most!“ (Silla eest!), millega meenutati ühel koosistumisel pakutud ideed – tuleb ehitada sild Eesti ja Gruusia vahele, et ei peaks selle pesemata Venemaa pinnale astuma.
Aga minu esimene reis Ukrainasse jättis teistsuguse mälestuse. See toimus 1957. aastal, kui pärast meile väga edukat Balti spartakiaadi Vilniuses läksime oma kolmevõistluse meeskonnaga edasi Lvivi mingile ratsaklubide võistlusele. Seal läks kehvasti, aga Lviv on meeles just sellisena, nagu ta oli siis. Oli selline, nagu ma Euroopat ette kujutasin. Ma teadsin küll, et enne sõda oli see Poola linn, aga kui vähe oli see venestunud, seda ei osanud oodata. Elasime kesklinnas vanas hotellis. Uhke barokkarhitektuur, kõrged laed ja vana barokkmööbel tubades, aga vannituba oli koridoris ning sooja vanni said siis, kui tellisid hommikul eraldi tasu eest õhtuks vanni. Vannivesi oli tumeroheline ja vana Poola aadlidaami moodi teenindaja oli selle ette valmistanud, katsus veel, kas on parajalt soe, tutvustas kõiki šampoone ja kreeme ning muutus kuidagi kurvaks, kui ütlesin, et olen eestlane. Ju ta oleks tahtnud öelda, et oleme saatusekaaslased, aga jättis ütlemata.
Omaette elamus oli Lvivi hipodroom. Nii kaunist hipodroomi pole hiljem kusagil maailmas näinudki. Poola oli ju Vene tsaaririigis täisvereliste ratsahobuste aretuse keskus, seal asusid parimad kasvandused ja hipodroomid. Lvivi hipodroom oli ülihästi säilinud ja parajasti üldse kasutuseta, sest käis mingisugune ümberkorraldus ja tallides olid pidevalt ainult kohaliku spordikooli hobused. Nii et meie vähesed hobused võisid vabalt galopeerida mururajal, mis oli olnud peamine võistlusrada. Liivarada treeninguteks oli olnud seespool, mururada ju igapäevaseid treeninguid vastu ei peaks. Päike säras kogu aeg, inimkõrgused hekid heitsid tumedaid varje, nii et mõnes kohas olid kõrvuti nagu tume rada ja hele rada. Kõik oli nii tühi ja vaikne. Ühel hommikul jalutasin ratsa hipodroomi keskel asunud tiigi äärde. Vaatasin, et ei näi kuigi sügav ja Kameelia oskab ju ujuda ka. Sammusime julgelt vette, ujuda polnudki vaja, aga välja saada oli järsku justkui lootusetu. Kedagi läheduses ka polnud. Tulin sadulast vette, see ulatus rinnuni, tegin ratsmed ühest suuliserõngast lahti, et oleks pikem ohelik ja sain hobuse kuidagi kaldale. Kameelial kadusid jalad paar korda libedal kaldal alt ära, aga suure pingutusega pääses ta välja sellest salakavalast tiigist. Selline tiik hobuste jahutamiseks ja suplemiseks oli veel 50-60 aastat tagasi ka Tallinna hipodroomil, aga seal oli see ratsanikele rohkem vajalik selleks, et tormama pannud hobune selles seisma saada
Viimast korda sattusin Lvivi hipodroomile 1990-ndatel aastatel mingi täisvereliste hobuste kasvanduste juhtide seltskonnaga. Miks ja kuidas, ei tule meelde. Oli igatahes erastamiste, ärastamiste ja äritsemise aeg. Ilm oli hall ja märg, istusime uuel moodsal tribüünil klaasi taga ja meie ees oli suur poriväljak. Vaeva oli moderniseerimise käigus nähtud kõvasti. Teiselpool radu ja väljakut olid suured silmapaistvad tallid. Mõned vist kahekorruselised, nagu Moskvas oli selliseid juba varem rajatud. 1957.aastal polnud talle tribüünilt kuigivõrd nähagi, kõik oli hekkide ja puude taga. Nüüd ei olnud hekke ega puid. Et hobused ja inimesed ei peaks risti üle radade käima, olid ehitatud maa-alused käigud. Kas aga mururada veel oli, ei olnud võimalik aru saada, hilissügisene porine aeg niikuinii. Lage territoorium tundus pea kaks korda suurem kui ca pool sajandit tagasi. Mulje oli lihtsalt tööstuslik. Alles nüüd seda lugu kirjutades sain internetist teada, et see polnudki vanast ümber ehitatud hipodroom, vaid täiesti uus ja uues kohas. Vana territoorium oli antud Lvovi autobussitehasele.
Eriti palju nägime Ukrainat, kui käisime seal 1969. aastal kolhoosiesimehest ratsasportlase Enno Kontse uue Willisega, millel oli veel auto sissesõitmiseks tehase kiirusepiiraja 60 km/h peal. Alustasime Kirovogradi kasvanduses ja seejärel käisime koolisõiduhobustega kuulsaks saanud Aleksandriiski kasvanduses. Seal tehti meile vägev laud, õieti küll Kontsele, sest Eesti kolhoosidest loodeti ikka ja igal pool midagi saada – heinaseemet või mullikaid vms. Lauas oli ka üks jutukas vanamees, kes rääkis, kuidas ta olnud marssal Budjonnõi saatjaks, kui see Ukrainas N Liidu põllumajandusministri asetäitjana sõjaväe hobusekasvandusi inspekteeris. Igas kasvanduses olevat seisnud lõunalauas iga mehe taldriku kõrval teeklaas valge viinaga. Aga Budjonnõile oli seal kaks klaasi. Ja ta jõi need alati ära.
Käisime veel mitmes kasvanduses ja isegi mingid hobusekasvatuses kõvad kolhoosid said üle vaadatud. Selle reisi saagist läks kõige uhkema väljanägemisega täkk Futbol Võrumaale. Arvi Avikson sai sellest päris keskmise takistussõiduhobuse. Esimesest pilgust kõige nõrgukesem Izbõtok (s 1966, i. Bespetšnõi, e. Izmena) sattus Tartu rajooni. See oli unustamatu hobune. Temast oli põhjust rohkem lugu pidada kui nii mõnestki inimesest. Väliselt „väike, harkvarbne, logeõlgne, lühike ja lihasteta“, oli ta oma liigikaaslaste keskel põlatud ja kiusatud. Oma hüppeande avastas ta teiste eest põgenedes, kui hüppas üle 130 cm palkaia koplist välja, siis tagasi koplisse ja uuesti välja. Juba 4-aastasena ja napilt aastase treeningu järel tõi ta 1970. aastal noorhobuste kolmevõistluses Eesti meistriks Henno Ostrati. 1972. a. Eesti meistrivõistlustel sai temaga Eesti meistriks 150 cm kõrgemas klassis Aleksander Puusepp, kes järgmisel aastal võitis ainult 130 cm avasõidu ja oli kolmas 160 cm võistluses hüppe võimsusele. Järgmine ratsanik Juri Jepifanov võitis Izbõtokil 1974. a. EMV-l 160 cm kõrgema klassi ja oli kolmas 150 cm kahevoorulises takistussõidus. Siis istus Izbõtoki sadulasse Ülo Kepp ja võitis 1975.a. EMV kahevoorulise ja oli kolmas 160 cm kõrgemas klassis. Samal aastal oli Kepp Izbõtokil eestlastest parim Üleliidulisel Rahvaste Spartakiaadil 14. kohaga 160 cm kahevoorulises NSVL karikale. Ja oma viimasel teenistusaastal 1976.a. oli Izbõtok EMV-l ikka Ülo Kepiga võitja 140 cm kahevoorulises ja 170 cm võistluses hüppe võimsusele ning teenis hõbemedalid 130 cm avasõidus ning 150 cm kõrgemas klassis. Lõpp spordis tuli järsult, kui kellegi hooletuse tõttu jäi Izbõtok pärast pikka rongisõitu võistlustelt Tallinna jaamas liiga kauaks külma kätte seisma, sai kopsupõletiku ja järgnes emfüseem. Oli hobune, kes ei vajanud haledat armastust, vaid kes oli nii aus, püüdlik, enesekindel, töötahteline ja lausa ennastohverdav, et kui minna seda hobuse inimesestamise teed, mis paljudele hobuseinimestele on omaseks saanud, siis peaks inimesel piinlik olema end temaga võrrelda.
Nagu inimesed, olid ka hobused meie jaoks omal ajal lihtsalt kuskilt Venemaalt. Seda, et paljud meie spordis ilma teinud täisverelised hobused olid pärit Ukrainast, hakkame alles nüüd märkama. Peale ülaltoodud ukraina tõugu hobuste olid ju Ukrainast pärit mitmed meie jaoks nö ajaloolised hobused, kõik tõult täisverelised ratsahobused. Kõige varajasem oli neist mu enda Hamburg (s 1957, i. Hrustal, e. Gameta, ei Magnat) Dnepropetrovski kasvandusest, kust tuli ka Vello Viira lausa fenomenaalne Grafiit (1958, i. Raiding Mill, e. Gromada, ei. Gelioskop) ja Rein Pilli all veel eriti vägevalt hüpanud ja isegi N Liidu tšempioni tiitli teeninud Hazbulat (1976, i. Zakaznik, e. Hugara, ei. Gibrid). Seejuures ei ole mul meeles Dnepropetrovski kasvanduse tallid, kogu mälestus kasvandusest on kadunud värvika peazootehniku Igor Gotliebi varju. Tema oli see, kes hüüdis vahel juba kaugelt: „Aa, estonskii fašist! Russkii privet!“ ja ta oli ainuke, kes mulle ise hobust pakkus, tuli kord Moskva hipodroomil vastu ja küsis: „Kas hobust tahad?“ Nii sai ostetud Hazbulat. Muidu tuli hobuste ostmiseks ja vaatamisekski käia kasvandusest kasvandusse, tallist talli, rääkida igaühega hobustest ja tuttavatest, tüütuseni peale käia.
Venemaa ratsahobuste aretuse ajaloos olid alguses tähtsaimad Ukrainas asuvad Streletski ja Derkulski kasvandused. Rajati need Katariina II algatatud Vene ratsaväe moderniseerimise käigus 18. saj. lõpus ja 19. saj. algul. Nõuka-ajal olid need Moskva-Rostovi maantee läheduses umbes poolel teel kummastki suurlinnast, Luganski oblastis Vene piiri lähedal lähestikku asuvad kasvandused edukad täisvereliste ratsahobuste kasvatajad.
Streletskis sai käidud korduvalt. Ühel ringsõidul koos Eduard Pärnaga (kes juhatas Üleliidulises Hobusekasvanduse Instituudis aretusosakonda ja oli täisvereliste aretuses peamisi autoriteete) läksime väikese grupiga hobusekarju vaatama. Aga hobused olid kaugel ja Pärn ütles: „Istume siia heki äärde, võtame natuke. Küll nad tulevad vaatama!“ Aga ei tulnud, pidime lõpuks ikka ise karja juurde minema.
Meie ratsaspordi ühe perioodi jaoks oli aga ajaloolise tähtsusega meie reis Streletski kasvandusse koos Mihhail Fadejeviga 1973. aastal. Natškon (peazootehnik) Mišura oli seal pensionile minemas, kõige õigem aeg mehelt erakorralist emotsionaalset käitumist oodata. Kaks sõjaveterani – Fadejev ja Mišura – leidsid mingi seletamatu teineteisemõistmise. Ei olnud pikki mälestuste heietamisi, ei tõsist viinavõtmist, ainult mõned sõnad, kus rindel keegi oli, millist marssalit teab – ja paari päevaga olid meil 14 hobust valitud, kõik, mis veel müüa oli ja sporti valida kõlbas.
Nii tulid meie ratsasporti Romul (s 1970, i. Murmansk, e. Rubrika, ei. Risling), Analoog (s. 1970, i. Gugenot, e. Agava, ei. Gaz), Seminar (s 1970, i. Murmansk, e. Sardinka, ei. Douglas), Izbõtok (s 1970, i. Bagrovõi, e. Ijerarhia, ei. Hrustal) suurest hulgast keskmiselt headest hobustest rääkimata. Need esimesed kolm tõid oma ratsanike Tõnu Rähni, Tiit Sireli ja Pille Elsoniga Eestisse N Liidu meistrivõistluste ja karikavõistluste medaleid ning kohad N Liidu koondvõistkonna kandidaatide nimekirjades. 1980.a. NL meistrivõistlustel saavutasid Analoog Tiit Sireliga, Romul Tõnu Rähniga ja Izbõtok Kalju Laiapeaga spordiühingule „Jõud“ võistkondlikud pronksmedalid takistussõidus ning Tiit Sirel sai individuaalse hõbemedali. See oli üle paljude aastate jälle üks suur võistkondlik edu Eestile ja lõpetas rünnakud „Jõu“ ratsaspordile vabariikliku spordikomitee ja Tallinna ratsaspordikooli juhtide poolt. Saime ju pronksmedalid ka kolmevõistluses (Raivo Laanet Gilmenal 13., Peeter Tamm Alaanil 15., Toivo Teplenkov Deebetil 16.)
Derkuli kasvandusest mäletan kõigepealt kontorihoonet. Selleks oli selline vana puidust mõisahäärber, nagu neid Eestiski oli ja on, aga seal oli see värvitud roheliseks. Ja muud tualettruumi ei olnud, kui välikäimla. Ka välidušš oli olemas, ja saun. Ja eriline oli ümmargune maneež, millegipärast kandis see nime „jaapani maneež“. Tohutu vana tallikompleks erilist muljet ei avaldanud, vägev on see rohkem õhust vaadates.
Natškon oli Derkulis meie külaskäigu ajal Viktor Kulikov. Rohkem kui ajaloolist ja uhket tallikompleksi mäletan seda meest. Esimene sümpaatne mulje jäi, kui istusime Beslani natškoni Hatširovi suures hotellitoas Moskva Hipodroomi hotellis ja Hatširov tõstis klaasi: „Võtame Stalini eest! (Võpjom za Stalina)“. Mina panin klaasi lauale ja ütlesin: „Mina ei võta!“ Aga Kulikov tõusis püsti ja hakkas Hatširovit ropult sõimama. Tuletas meelde, kuidas Stalin ukrainlasi hävitas ja sealhulgas ka tema enda lähisugulasi. Meid oli seal laua taga rohkem, aga kõigi teiste ainuke mure oli, et kakluseks ei läheks. Kulikov oli rahutu hing, kaua ta Derkulis ülemus ei olnud. Perestroika ajal kohtasin teda Valgevenes, kus ta oli koos kuulsa koolisõitja Viktor Ugrjumoviga ja kellegi endise kõrge spordiametnikuga suure hobusteäri üks juhte.
Viimane mälestus Kulikovist on, et olime jälle koos Lvivis hipodroomi hotellis selle minu viimase külastuse ajal ja Kulikov hakkas Hatširovile peale käima, et tuleb linna peale minna. „Mul ei ole selles linnas veel ühtegi naist olnud!“ ei jäänud ta rahule. Lõpuks Hatširov, kellel eriti viitsimist ei olnud, läks kaasa ja hommikul tulid nad rahulolevatena tagasi hotelli. Ühine harrastus ühendab rohkem kui poliitiline ajalugu lahutab.
Sellise kõrvalepõike järel jätkan hobuste teemal. Derkuli hobustest jõudis meie ratsasporti kõige vastuolulisem hobune, tavaliselt tabavalt kitseks kutsutud Akaatsia. Sellist hobust poleks ma endale ega oma õpilastelegi kunagi tahtnud. Ta oli lihtsalt inetu, nõrgana näiv hobune. Praegu vaatasin ta tõutunnistuselt, et eksterjööri hindeks on ta kasvanduses saanud armetu 4, aga töövõime hinne on päris hea 7. Midagi temas oli, sest 1963.a. tuli Jüri Villemsoni õpilane Toomas Madisson Akaatsiaga N. Liidu noortemeistriks, täpsemini – võitis raskema klassi takistussõidu, tegemata ainsana ühtegi viga, aga sai 2,25 p. aja ületamise eest. 1968.a. sai sama tiitli sama hobusega Ivar Ojalo. Nii et eriline ja rikkumata, võib-olla üldse mitte rikutav noorteklassi hobune
Onufrijevi kasvndusest tuli üleliidulisse takistussõitu fenomenaalne Grim (s 1961, i. Ranžir, e. Gofra, ei. Glagol), mitmekordne N Liidu tšempion 1969-1977 eri ratsanikega – Juri Zjabreviga ja Viktor Poganovskiga. Meie ratsanike all olid Onufrijevi hobustest Suhhum (s 1958, i. Harkov, e. Sizilija, ei. Samur) ja Vigvam (s 1969, i. Gajer, e. Hohotuška, ei. Harkov) väga lootustandvad, aga Suhhumi närvid või tema ratsanike närvid ei pidanud tähtsaimatel hetkedel vastu ja Vigvam sai noorena krossil kukkudes surma. Graf (s 1975, i. Arhiv, e. Germa, ei. Riding Mill) aga oli hobune, kellel ei olnud väga täisverelist välimust ega temperamenti, kuid kes tegi alati kohusetundlikult oma töö ära. Meie võistkondade viimase numbrina oli ta kindel ankrumees, kes tõi oma punktid, nagu vaja. Veel tulid Onufrijevist Farisei ja Fagott, segase põlvnemisega ristandid, kelle ostmisel olevat Vello Viiralt küsitud, mida ta tõunimetuseks tahab ja Viira vastanud naljapärast, et täisverelist. Nii oligi Farisei tõutunnistusel „tšistokrovnõi“ (aretuses eesti keeles täisvereline, aga sõna-sõnalt puhtavereline).
Ukrainast rääkides ei saa mööda sealsest omamoodi suurejoonelisusest. Kui seal midagi korraldati, oli tunda, kuidas tahetakse teha paremini kui mujal. Ka keskvõim näis pidavat Kiievit paremaks kohaks N Liitu esindama kui Moskvat. Meeldejäävad ja suurepäraselt korraldatud sündmused Kiievis, mida paljud vanemad eestlased mäletavad, olid Ameerika hariduse näitus 1969. a., Euroopa meistrivõistlused kolmevõistluses 1973. a., Euroopa meistrivõistlused koolisõidus 1975. aastal.
Suurejooneline oli ka Ukraina oligarhide otsus osta hiljem korduvalt maailma parimaks hüppetäkuks tunnistatud Cornet Obolensky (s 1999, i. Clinton, e. Rabanna van Costersveld, ei. Heartbreaker) pärast 2002.a. 30 päeva testi Saksamaal, kus ta sai vabahüpete hindeks 10. Hind olnud selline, mida nii noore täku eest peeti absurdselt kõrgeks, tõsiseid konkurente ostmas ei olnud. Aga ostjad ei ole pidanud kahetsema. Oma hiilgava spordikarjääri tegi Cornet Obolensky Saksamaal, aga aretustäkuna asus Ukrainas Žaškivi kasvanduses, kust ta pärast Vene sissetungi algust 2022. a. viidi kohe Saksamaale.
Et ukrainlasi on nad ise ja teisedki alati venelastest erinevateks ja paremateks pidanud, selle kohta rääkis üks Inglismaal Liverpoolis Grand National jahivõidusõidus 1961.a. võistelnud ja muidugi juba 6. takistusel kukkunud N Liidu džoki toreda loo. Talle oli üks sõber korraldanud pärast võistlust Windsori külastuse ja ta oli avastanud seal maailmakuulsa ukraina rahvusest treeneri, Iiri armee ratsakooli ühe looja, Windsoriski kuningapere ratsutamisõpetajana töötanud endise tsaariarmee polkovniku Pavel Rodzjanko raamatukogu, mis oli ka külastajatele avatud. Teda aga ei tahetud sisse lasta, sest Rodzjanko olevat oma viimases tahtes keelanud sinna venelasi lubada. Kui mees aga ütles, et on ukrainlane (ta nimi oli Ponomarenko), lasti ta aupaklikult läbi. SLAVA UKRAINI!