Erinevalt teistest viimaste aastate kohtunikest on Bernard Demets Eestit korduvalt külastanud. Tema visiidid siia said alguse valides oksjonile hobuseid Munir Uwaydah´i tallidest Päärdus. Kevadel tutvus ESHKS hindekomisjon temaga Kaisvere täkupäevadel, kus ta jättis oma professionaalse lähenemisega hea mulje ning Peeter Viiardi ettepanekul kutsutigi ta finaalikohtunikuks.
Demets hindas oma sõnul hobuseid sellistena nagu nad nüüd ja praegu esinesid. Ta ei soovinud olla ennustaja hobuste potensiaali osas seda enam, et tema sõnul on ülioluline kelle kätte hobused satuvad. Vihjamisi ütles ta, et vahel on aretajale kasulik oma hobune müüa väiksema hinnaga väga heale sportlasele kui näiteks suurema raha lootuses läbi oksjoni anonüümsele ostjale – need hobused kaovad tihti pildilt. Omamoodi altruistlik väljaütlemine mehe suust, kelle peamiseks tegevusalaks on oksjonite korraldamine. Omades sellel alal pikka kogemust on ta ka muidugi vabahüpitamise spetsialist ning tänu sellele sai meie meeskond mitmeid häid nõuandeid vabahüpperaja ehituse osas kui ka hobuste ajamisel.
Hobuste jalgu hindas Demets õiglaselt aga karmilt, mida ta põhjendas asjaoluga, et tipphobused peavad hüppama peaaegu igal nädalalõpul, mille eelduseks on terved hobused! Ka toonitas ta korduvalt, et kuigi endiselt peetakse hea hüppehobuse juures jõudu olulisimaks, siis ei tohi ära unustada seda, et parkuurid on muutunud aina tehnilisemaks ja hobuselt oodatakse väga kiireid reaktsioone, täielikku kuuletumist ja allumist, soovi olla teisel pool tõket. Aeglane jõuline hüpe enam tulemust ei too, on vaja kiirust, plahvatuslikkust. Sellelt pinnalt langetas kohtunik ka oma otsuse parima hüppaja tiitli andmisel.
Demets näeb meie aretuses potensiaali ja usub, et igal pool on võimalik kasvatada väga häid hobuseid nagu ta tõi näiteks Ace Of Hearts´i kelle ESH tõuraamatusse kuulumisest sai ta teada alles nüüd. Tänavuse kohtuniku üks meeldejäävamaid väljaütlemisi, mida ma isegi aretuses edaspidi jälgin oli see, et ta soovitas aretusotsuste tegemisel pigem arendada edasi oma hobuste häid omadusi kui ainult parandada puudusi samas neid puudusi siiski tähele pannes.
Noorte aretajate võidukäik
BIS tiitli pälvis tänavu meie aretusskeenel suhteliselt uue tulija Kaia Loviisa Kink´i aretatud hobune. Ratsamaailmas on Kaia rohkem tuntud – ta on tulnud Eesti meistriks ponide kolmevõistluses ja meistritiitli saavutanud ka juunioride takistussõidus. Uurisin temalt kuidas ta aretuse juurde jõudis ja mis on edasised plaanid selles vallas.
Kaia Loviisa sõnul osteti võitjatäku ema talle 9-kuusena tuleviku võistlushobuseks siis kui ta ise veel poniklassi sõitis. Plaan oli noore hobusega koos areneda aga vigastuse tõttu jäi mära spordikarjäär pooleli. Kuna aga tegu oli väga meeldiva iseloomu ja korrektse märaga siis otsustas perekond teda aretuses katsetada. Tänaseks on märal järglasi juba kolm ja nende põhjalt võib öelda, et ta annab edasi pigem täku geene, mis teeb aretaja kindlasti julgemaks aretusvalikute ja -investeeringute tegemisel. Täkkude valikut arutab Kaia Loviisa läbi oma emaga ja Born To Be Wild Jahho isa Baironas jäi neile nii välimuse kui hüppe poolest silma Tallinn International Horse Showl, 2019 aastal noorhobuste klassides. Tänaseks võistleb täkk 135-140 cm tasemel Kristupas Petraitis´ga. Hetkel on perekonnal juba kaks sugumära ja järgmine aasta on oodata kahte varssa. “Kindlasti plaanime aretusega edasi tegeleda ja see ei jää viimaseks varsaks. “Bibi” finaali suurepärane tulemus andis kindlasti palju kindlust ja vunki juurde aretusega jätkamiseks”, kirjutas mulle Kaia Loviisa.
Tegelikult läksid kõikide vanuseklasside võidud ikkagi suhteliselt noorte aretajate kätte, olgu neil siis kogemusi juba pisut rohkem või vähem ja selle üle saab ühel tõuraamatul küll ainult väga hea meel olla kui noori aretajaid on juurde tulemas, soovime edu!
ESHKS finaali tulemustest
Avaldame nagu ikka ka täieliku protokolli, mis küll tänavu on pisut erinev. Nimelt soovis kohtunik erinevalt eelnevatel aastatel kasutusel olnud süsteemist kus kohtunik teisel finaalipäeval kas tõstis, langetas või jättis hinded samaks ja tekkis üks hinnete rida kasutada kahe päeva hinnete keskmist. Tema sõnul annab see aretajale rohkem informatsiooni, kui ta näeb ka hobuse esimese päeva hindeid eraldi.
Lõpetuseks
Hobuste esitlemise tasemega võis tänavu igati rahule jääda. Veidi veel lihvimist – mõnel korral jäeti kohtuniku ette seisma panemisel tähelepanuta hobuse rühi rõhutamine. Selleks tuleb seista ise hobuse ees, näoga hobuse suunas ja ratsmetega pisut stimuleerida hobuse pea tõstmist. Kohtuniku käest sai eraldi kiita mitmeid hobused esitlenud Maarja Martinson, kelle ponnistused hobuste sammu võimalikult hästi esitleda kandsid korduvalt vilja.
Ülevaatuste finaali korraldamise tuum on anda võimalus aretusest huvitunud inimestele kokku tulla, vaadata ja võrrelda hobuseid, õppida ja areneda, veeta mõnus nädalalõpp. Hobustele on see kindlasti väga positiivne kogemus, seda rõhutas korduvalt ka tänavune kohtunik. Võidavad kõik. Punktide andmine ja tiitlite jagamine lisab vaid veidi põnevust. Inspireerituna paljudest rõõmsa näoga inimestest sellel nädalalõpul hõikab fotograaf omalt poolt välja tiitli “kõige nunnum paar” ja selle pälvisid seekord Kristina Paimets ja Katinka MJ 🙂
