Kunagi hobusekasvatajate pikalt Euroopa-reisilt õhtul tagasi jõudes astus Urmas bussist maha ja ütles surmani väsinud seltskonnale: „Ma jõuan täna veel paar hobust ära rautada.“ Selline ta oligi kogu elu – tahtis ja jõudis, kasutas iga hetke ära. Sportlasena jõudis ta juba 21-aastasena sporthobuse kolmevõistluses N Liidu meistrivõistluste tsooniturniirile ja sai meistersportlaseks. Treenerina tegi ta Luunjast Lõuna-Eesti ratsaspordikeskuse ja kasvatas palju kõva hingega ratsanikke. Nagu ta ise oli. Saksa Ratsakool tema kodutalus jääb tema sporditööd jätkama, aga see on ainultväike osa tema elutööst. Ta oli ka andekas majandusmees. Kui oli tarvis ettevõtjaks hakata, tunti teda varsti Eestisuurima hobuste eksportijana. Talupidajana rajas ta tuntuima ja edukaima hobusekasvatustalu. Hobusekasvatajana jõudis ta olla tegija nii sporthobuste kui tori hobuste kasvatuses. Ka isiklikus elus tuli tal kõik hästi välja – leidis õige naise Terje, kasvatas üles kaks tubli tütart, kellest Siret on olnud isa vääriline kolmevõistleja.
Urmasele ei mahtunud kunagi hinge, et midagi jääb tegemata, kui on tarvis teha. Ka oma tervist ei jätnud ta juhuse hooleks – kui kehakaal läks liiga suureks, tegi otsuse ja võttis 26 kilo alla. Juhuslik oli ta elus ainult ta surm. Sellega on raske leppida, aga me saame vaid leinas mäletada ja lähedastele kaasa tunda. Puhka rahus, Urmas!
Eesti sporthobuste kasvatajad.