13.mail Perila tallides toimunud noorhobuste meistriklassis said kõik osalenud hobused kindlasti väga hea kogemuse osaliseks. Õhkkond oli rahulik ja harjutused jõukohased. Tandem Mart Sander Aarma ja Hanno Ellermann sättisid paika mõnest tõkkest koosneva raja, mille peal noorte hobuste koostöövõimet ja hüppetalenti katsetada. Selgeks sai, et treenerid omasid noortest hobustest sarnast nägemust. Soorituse ajal saadud kommentaarid Hannolt olid lausa valdavalt sarnased nendele mis Mart Sander andis hobuse seljast pärast sooritust. Iga hobuse kohta anti koha peal tagasiside, mida eraldi avaldama ei hakka kuid kokkuvõtet korduvatest mõtetest jagame.
Rütm!
Osalenud hobuste tase ja ettevalmistuse stiil oli erinev, mõne hobusega läks pisut aega, et hobune hakkaks testiratsanikust aru saama kuid üldiselt olid kõik hobused hästi ettevalmistatud. 4-aastased hobused näitasid iseäranis selget pead ja tahtmist hüpata ning ei olnud kartlikud. Kuid mis oleks võinud olla parem (ka vanematel hobustel) oli hüppekonditsioon – see oli valdavalt rahuldav. Ettenägelikult otsustasidki treeningu läbiviinud ratsanikud mitte panna üles liiga pikka rada, vaid pigem lasta hobustel hüpata kombinatsiooni mõnest tõkkest kuni hüppamine hästi välja kukub. Oli näha, et siis kui hobused hakkasid lõdvestuma ja õigesti hüppama olid nad juba väsinud. Kui hobusel on hea konditsioon (mitte ajada segamini ülesöötmisega) siis on tal kergem hüpata ja see teeb talle asja meeldivamaks. Kuna noortel hobustel ei ole pikka keskendumisvõimet ja üldiselt ei soovitata nendega platsil ratsastust üle 20 – 30 min korraga teha siis on ilmselgelt noorele hobusele kõige vaheldusrikkam konditsiooni saamiseks sõita maastikul pikalt galoppi, kuni on tunda, et hobune lõdvestub ja galopp muutub ümaraks. Meelde jäi ka see, et treening algab sealt kus “läheb raskeks” see tähendab, et areng tekib siis kui vahel ka pisut pingutada.
Asi mis korduvalt kõneaineks tuli oli ühtlane rütm, mida Mart kõigi hobuste puhul ka hoidis. Vältida tuleks sammude sättimist või enne tõket hoo maha pidurdamist, et hobune üle tõkke aidata. Rütmi tuleks hoida ka siis kui hobune on kõhklev ja kukub galopilt traavile või kui hobune ei leia kohe õiget äratõuke kohta. Kui ratsanik proovib liialt „aidata“ ja hobune harjub hüppama nii, et hoog enne tõket pidurdub ja hobune tuleb liiga tõkke lähedale ja tõukab sealt, siis on seda viga hiljem väga raske parandada. Rütm olgu ühtlane ja kui hobune teebki vea siis peab ta ise õppima tõket jälgima ja ennast parandama. Väikestel või lühikese galopiga hobustel tuleks hoida rütmi ja hoogu sees väikese varuga, et neil oleks lihtsam hüpata.
Lisaks üldistele tõdedele sai kuulda ka spetsiifilisemaid näpunäiteid. Näiteks kui enamuse hobustega soovitati hüpata tihedamini ja madalamaid radu, siis oli ka neid kes omasid head tehnikat ja piisavalt jõudu aga võõraid tõkkeid pisut umbusaldasid. Nendega soovitati koduses treeningus hüpata pisut kõrgemal kui võistluste tase (seda muidugi ainult juhul kui hüppamine iseenesest õnnestub hästi), sest võistlustel võõraid tõkkeid „passides“ tõmbab hobune hüppe madalaks. Lisaks jäi meelde soovitus hüpata ka kodus erinevate filleritega aga madalaid tõkkeid kuni hobune täielikult lõdvestub.
Üks hobune näiteks oli kõrvalt vaadates hea edasimineku ja rütmi juures ratsme taga ja vajus selle tõttu ka enne tõket kõveraks. Sellisel puhul tuleb noort hobust ikkagi veel juurde sõita, et ratsmekontakt tekiks, hobune seda aktsepteeriks ja hakkaks otse püsima.
Millised hobused sportlastele meeldisid.
Treeningus osales ka 2 finaalülevaatusel oma klassi võitnud mära. Väga põnev oli neid nüüd ratsaniku all näha. Finaalis vabahüpetel antud ja nüüd treeningus saadud kommentaarid isegi kattusid. Üks mära oli kehaehituselt ja galopilt pisut esiotsal kuid kompenseeris seda puudust jõu- ja hüppetahtega. Teine hobune oli tõeline hüppemasin – esmapilgul hea kerge tüüp aga veidi veel arenemata, kuid mulje muutus hobusest kohe kui ta hüppama hakkas ja sellest said kõik aru – hobune tõusis turjast, oli elastne, hüpe oli kiire ja kerge. Ja üldse oli suurepärane selline hobuste võrdlemise võimalus, kus ühe ja sama ratsaniku alt käib läbi 15 hobust järjest. Kui pealtvaatajate ja ratsanike arvamused mõne hobuse puhul ei ühtinudki kohe siis mõni järgmine hobune, kes näitas tõesti head hüpet avas ka publiku silmad. Sportlastele imponeerisid hobused kes kandsid ennast ise galopis ja kelle fulee oli pikk. Mainiti mitmel korral seda kui hobused kandsid ennast pöördes hästi ja tegid kerge ning kiire hüppeliigutuse. Oluliseks peeti ka seda, et hobune maanduks kergelt ja jätkaks kohe sealt kergelt edasi. Ainult pikast ja imposantsest galopist ei piisa kui hobune tuleb hüppele suruda, hüpe jääb aeglaseks ja maandumine on raske.
Kui noor hobune ise tõmbab tõkkele ja esialgu peab teda pigem tagasi hoidma siis on lootust, et ajapikku saab teda hakata säärega tõkke poole sõitma ja siis tuleb ka suur hüpe. Noorele hobusele on transport ja uues kohas kohas kohanemine nii vaimselt kui füüsiliselt väsitav. Sellepärast ongi hästi oluline, et hobuse üldine konditsioon oleks väga hea, et ennast kodust väljas heast küljest näidata ja ülihea, et väga heast küljest näidata.
Täname treenereid kes pika päeva vastu pidasid ja Perila talli, kes treeninguks ideaalsed tingimused lõi.