Avafotol: Ask Stutteri maneež
Huvitav Taani
Tänavune WBFSH aastakonverentsi pidamise koht üllatas sellega, kui huvitav võib esmapilgul igav riik Taani olla. Esmapilgul igav tundus ka mees, kes istus ühel vastuvõtul minust paari meetri kaugusel kõrvallauas ja kelle varanduse väärtuseks on hinnatud 21 miljardit eurot. See oli 70-aastane Kjeld Kirk Kristianson, Forbes`i rikaste edetabeli 35., Euroopa 6. ja muidugi Taani rikkaim inimene. Kogu varanduse on ta teeninud nii lihtsa ja mitte kedagi kahjustava asjaga nagu Lego klotsid. Algidee tuli juba ta vanaisalt, Kjeld juhtis firmat alates 1979.a. ja tegi palju uuendusi, et konkurente rahvusvahelises mänguasjatööstuses kõrvale lükata. Temalt on idee teha ka nn minifiguure, anda ette mänguteemasid, panna ka täiskasvanud mängima ja panema kokku vägagi keerulisi mudeleid. Tema ilus mõte oli, et mäng ei pea õpetama otse midagi, aga ta õpetab õppima. Ajaga kaasas käimiseks on praegu käimas töö legoklotside sellise materjali loomiseks, mis ei oleks loodusele kahjulik, nagu plastmassi tootmine ja tema jäägid on. Kui huvitav oli tegelikult see mees ise, seda ma aru ei saanudki, aga kuidas kõik, kes tema jaoks on töötanud, on midagi huvitavat korda saatnud, see iseloomustab ka teda.
Et ta ettevõtted toodavad 60 miljardit legoklotsi aastas, et väikelinn Billund (6000 elanikku) on oma suure, Lego Group poolt ehitatud ja paljude otseühendustega töötava lennuväljaga (otseühenduste hulgas ka Riia ja Helsingi) ja pea sama suure Legolandiga saanud suvel tõesti nagu maailma lastepealinnaks, et uusi Legolande luuakse ka mujal üle maailma, see kõik on huvitav, aga siiski kaugel sellest, mis meid Taanis huvitas. Meie jaoks oli huvitav ja isegi selles hobuseinimeste seltskonnas paljudele uudis, et maailmas nii tuntud kasvandused nagu Blue Hors, ASK, Kirk Arabians kuuluvad kõik Kirk Kristiansonide perekonnale. Kuidas aga jõudis selline hõivatud mees nagu Kjeld Kirk Kristianson hobuste juurde? Tuli välja, et pärast õpinguid ja töötamist välismaal tuli ta Taani tagasi alles siis, kui talle anti isa ettevõtetes juhtiv positsioon. Ja mingil ajal kohtus ta lapsepõlvesõbraga, kellega oli teismelisena koos ratsalaagris olnud. Sealt see algas – alguses ostis hobuse, siis mitu, rajas ühe kasvanduse, siis teise. Koduõuele oma mõisa vanadesse tallidesse tuli hüppehobuste kasvandus ASK, aga koolisõiduhobustest sai siiski peamine huviala, ja nende kasvatamiseks ehitati tohutu BLUE HORS kompleks (avati 1993.a.)
Kasvandused
Kui külastasime araabia hobuseid Kirk Arabians kasvanduses, ütles Kjeld Kirk Kristiansoni poeg ja pärija Thomas: „Ma mõistsin, et vanematega ma sporthobuste kasvatamises võistelda ei suuda ja avastasin enda jaoks araablased.“Tema araablased on aga korralikud sporthobused, teda ei huvita ei näitused ega kestvusratsutamine. Oma huvitavas tutvustuses rääkis ta sellest, kuidas tänapäeva sporthobustele oleks kunagi tulevikus kindlasti vaja veidi araabia verd tervise, eriti jalgade parandamiseks. Selleks on vaja suuremaid ja sportlikuma liikumisega araablasi, ja just selliseid Kirk Arabians aretab. Nende uhkus oli araabia hobuste maailmameister koolisõidus Zonyx ox (s. 2007), kes koos oma täisvennaga on ainukesed araablased, kes on saanud tunnustuse DWB sugutäkuna ja andnud juba huvitavaid DWB järglasi. Ta on tunnustatud ka Saksa trakeenide tõuraamatus.
Thomase vanematega sporthobuste kasvatamises võistelda on tõesti raske, kui käia vaid korraks läbi kogu Blue Hors Stutteri territoorium. Ainuüksi katusealust pinda on 25 000 m2 , see on 2,5 hektarit, karjamaid on 350 ha. Kõiges on rõhutatud kvaliteeti, juba maneežide (neid nägin neli) barjäärid on sellisest puidust nagu parimate restoranide seinapaneelid. Rakendatud on kõiki häid ideid, mida mujal nähtud, näiteks treeningus olevate noorhobuste tall on ehitatud nii, et igast boksist näeb hobune, mis maneežis toimub. Olevat õpetlik teisi näha ja närvisüsteemile hea. Aastaste sälgude jalutuskoplid on asfalteeritud, sest kõva pind pidavat vältima kapjade väärarengut ja kontraktuuri.
Üks suund on see, et kõiges on püütud üle võtta maailma parimad kogemused, teine aga see, kuidas jõutakse ja tahetakse teha kõike teistest paremini kõigil hobustega seotud aladel. Blue Hors on kuulus kaubamärk mitte ainult oma koolisõidutäkkudega, kelle juurde tuuakse igal aastal umbes 2000 mära, vaid ka oma hobuhooldustoodetega, söödalisanditega, ratsavarustusega, isegi ratsaniku riietusega, ja veel võistluste korraldamisega ja treeningkeskusena. Nende reklaamtekstide peamine motiiv on, et nad toodavad kõike parimatele hobustele. Vahel jäi mulje, et kehvemate jaoks pole neil midagi.
Mõnikord on kaubamärgiks ka hobuse nimi. Sellisena on palju kasutatud halli mära Matine, kelle hõbemedal 2008.a olümpiamängudel ei näita kaugeltki, kui erakordne, paljude arvates ebanormaalne ta oma liialdatud liikumistega oli. Matine oli ka Blue Hors aretuse siiani kuulsaim saavutus. Palju tuntum ja teenelisem on aga sugutäkk Blue Hors Don Schufro (s.1993, i. Donnerhall, ei. Pik Bube I), kellele on juba eluajal püstitatud tallide vahele monument.
Koolisõidutäkuna on ta püsinud Saksamaa täkkude edetabelis kõrgeima aretusindeksiga täkuna 10 aastat, oli ise 2008.a. OM võistkondliku pronksi saanud Taani võistkonnas, ta parim järglane, oldenburgi mära Weihegold oli 2016.a. OM hõbe ja 2017.a. Euroopa meister, ja väga tõenäoliselt tuleb 2020.a. olümpiavõitjaks. Seda täkku lasti meil ka ta tallis imetleda, aga keegi ei saanud temast korralikku pilti, sest ta keeras näo seina poole ja ei tahtnud külalisi näha. Või ei tahtnud, et teda ära tuntakse, nagu olevat ka Taani rikastega – keegi neid nägupidi tänaval ära ei tundvat.
Aretusest
Blue Hors kasvanduse enda aretuses ei ole aga Don Schufrol erilist kohta, nad ei kasuta ühtegi tema poega ja ainult ühel täkul 17st kataloogi kantust on Don Schufro. Populaarseim on hoopis Blue Hors Zack (s. 2004, i. Rousseau, ei. Jazz), Hollandis sündinud KWPN täkk sünninimega Zagreb. Blue Hors ostis ta 3-aastasena 430 000 € eest, ta on juba andnud nende oma aretusse kaks täkku ja 2009.a. sündinud täkk Sezuan (ei. Don Schufro) oli kolm aastat järjest noorhobuste maailmameistrivõistluste võitja.
Teine populaarne liin on Blue Hors kataloogis Jazz (s. 1991, i. Cocktail, ei. Ulster), kelle järglasi on kataloogis kaks ja ühele täkule on ta emaisa. Jazz on teatavasti WBFSH 2017.a. edetabelite parim koolisõidutäkk. Aga muidugi on Blue Hors kasvanduse täkkude sugupuudes peale nimetatute esindatud veel sellised suured nimed nagu Fürst Heinrich, Weltmeyer, Gribaldi, Rubinstein, Rohdiamant, Flemmingh. Kõik täkud on ideaalse kasvuga tänapäeva ratsaspordi jaoks turjakõrgustega 168-172, ainult üks koolisõidu ja üks takistussõidu täkk olid 167 cm. Sperma hinnad on kah kellelegi ideaalsed – Don Schufro 3000 €, Zack 2000 €, Hotline ja Romanov 1600 €.
Hüppehobuste kasvandus Ask perekonna kodumõisa Schelenborgi vanades tallides võimsusega ei rabanud. Näidatud noored hobused ei hüpanud sugugi paremini kui meil on paremad täkud esinenud. Sealgi on seemenduspunkt väga oluline ja hästi töötav ettevõte. Täkud on noored, enne 2005.a. sündinuid polnud ühtegi. Täkkude isad on aga sellised maailma populaarseimad täkud nagu Cornet Obolensky, Diamant de Semilly, Kannan, kaugemates ridades on sagedased eellased Quidam de Revel ja Cor de la Bryere. Külmutatud spermat müüakse veel mitmest täkust, sellistest nagu Casir Ask (s.1990, i. Cor de la Bryere, ei. Landgraf I), kes on veel populaarne vanaja kuulsa klassikalise kombinatsiooni pärast oma sugupuus.
Kuulsaimat Ask tähisega täkku Casall Ask (s. 1999, i. Caretino, ei. Lavall I) me aga sperma müüginimekirjas ei näe. Sellega on nii, et ta polegi nende oma – Casall Ask sündis Saksamaal ühe väikese kasvataja tallis, avastati kahe talendiotsija poolt ja osteti ära varsana, viidi nende poolt 2-aastasena holsteini noorte täkkude ülevaatusele, osteti kohe paljude arvates liiga suure raha eest Holstein Verbandile, võistles noorena küllaltki hästi nende ratsaniku all, aga taheti midagi suuremat. Kui hobune oli 5-aastane leiti sobivaimaks ratsanikuks Bengtsson, keda algul sponsoreeris Silla ja hobuse nimi oli siis Casall La Silla, aga lõpuks jõuti kokkuleppele, et seda Saksamaal sündinud holsteini täkku sponsoreerib Taani kasvandus Ask ja võistleb juba 12 aastat Rootsi ratsanik Bengtsson.
Seminarid
WBFSH aastakoosolekutel on alati kõige rohkem aega jäetud seminaridele, mõnikord oled nagu teaduskonverentsil. Seekord olid seminaride teemad suhteliselt arusaadavad ka mitteteadlastele.
Anders Sörensen tegi ülevaate geneetilise selektsiooni olemusest ja kasutamisest Taanis. Ta kordas veendumust, et genoomselektsioon annab võimaluse palju varem selgeks saada noorte täkkude ja ka varssade tõenäoline saavutusvõime. Võimalik on selle meetodi kasutamine aga ainult väga suure andmebaasi abil. Ei maksa arvata, et on leitud mingid geenid, mis kindlasti mingeid meile olulisi omadusi edasi annavad. Valitakse lihtsalt tohutust genotüüpide hulgast sellised, mis on andnud parema fenotüübiga hobuseid, leitakse nn referentspopulatsioon, ja iga hobust võib siis sellega võrrelda, üksikute omaduste osas isegi määrata sarnasus protsentides. Sörenseni ja ta kaastöötaja Sophie Favrelle`i ühises töös oli huvitavaid andmeid DWB aretuse kohta. Aastas saadakse viimase 10 aasta keskmisena 1622 koolisõidu varssa ja 619 hüppevarssa, aretuses kasutamiseni jõuab 2% täkkudest ja 50% märadest, aretusse valitud täkkude arv on 120, neist 3-aastaseid 15. Üks genoomselektsiooni väärtusi ongi võimalus täkkudele väga vara aretusväärtus määrata.
Rikke Munk Andersen rääkis käitumise, treeningu ja saavutusvõime suhetest. Ta võttis kokku paljude uurimuste tulemused, mis on näidanud, et temperamendi tähtsaim komponent on kartlikkuse (fearfulness) tase. Seda on katseliselt mõõdetudki reaktsiooniga uutele tundmatutele objektidele. Kartlikkuse tase on seotud kortisooli tasemega, selle kõrge tase näitab suuremat stressi. Samas mõjutab vähemalt inimestel kõrgem kortisooli ja testosterooni tase positiivselt sportlikke saavutusi. Lihtsalt öeldes on kõrge testosterooni tasemega täkud võimsamad, hirm ja ärevus on madala testosteroonitaseme tulemus või näitaja.
Selgitati, et sama koormuse juures väsivad madala testosteroonitasemega hobused kiiremini ja just väsimusest tuleb suurem osa vigastusi. Inimestel saab tippsportlastest 75% kord aastas vigastada, iga nädal saab 30% neist viga. Hobuste kohta statistikat ei ole ja seda ei taheta teha. Soovitused (mida ei taheta eriti järgida) olid:
- registreerida hobuste vigastused ja tervisenäitajad andmebaasides nende pärilikkuse määramiseks
- registreerida temperamendi/käitumise vead pärilikkuse määramiseks
- mõelda eriliste/liialdatud liikumistele mingi piirangu seadmisele (koolisõidu hindamisel?)
- jälgida ja uurida rohkem treeninguid (praegu uuritakse võistlusi)
Sugude erinevuste kohta oli ettekandes hea kujundlik soovitus: ruunale öelge, mida tuleb teha, mära peate paluma, täkuga peate nõu pidama.
Kartlikkuse uurimiseks tehakse teste, kus uuritakse, kuidas hobune reageerib laest kukkuvale vihmavarjule, kuidas õnnestub viia teda käe kõrval või sadulas üle valge lina, kuidas ta käitub, kui seda lina samal ajal äärtest üles tõsta. Seda tehti ka võistlevate hobustega. Mõned järeldused suurest hulgast katsetest:
Kartlikud hobused olid üldiselt julgematest võistlustulemustelt nõrgemad koolisõidus, aga takistussõidus mitte. Takistussõidus leiti, et profid eelistasid kartlikumaid ja tundlikumaid hobuseid – need teevad suuremaid hüppeid, ajavad vähem maha. Siin võib küll järeldada, et koolisõitjad ja amatöörid lihtsalt ei riski endale kartlikke hobuseid valida.
Hobuste valimisel aretusse kinnitas ettekandja DWB peamiste valikukriteeriumite mõttekust:
Koolisõidus olgu peamised arendatavad ja aretatavad tunnused ratsastatavus-töötahe-tundlikkus, takistussõidus loomulik ettevaatlikkus-enesekindlus-vaprus
Mette Uldahli teema oli „Hobuseraua paksuse mõju hinnetele Taani noorhobuste tšempionaatidel 2014-2015“. See uurimus seisnes kõigi võistelnud hobuste raudade paksuse mõõtmises ja nende võrdlemises võistlustulemustega. On ju üldiselt teada, et suurem raskus esijalgade küljes paneb hobuse neid kõrgemale tõstma, liikuma kõrgema kaarega. Selgus, et 4-aastastel hobustel oli selge korrelatsioon – raskemate raudadega hobused said kergemate raudadega hobustest paremad tulemused keskmiselt umbes 2% võrra (0,17 punkti 10 punktist) iga lisatud millimeetri pealt. Kõige rohkem parandas raua paksus sammu hinnet (0,32 p) ja ratsastatavuse hinnet (0,22 p), kõige vähem traavi hinnet (0,9 p). Vanematel hobustel midagi sellist ei märgatud, aga neil kasutati palju igasuguseid ortopeedilisi raudu (4-aastastel polnud selliseid ühtegi, 6-aastastel 15%). Tulemusi see ei mõjutanud, aga järelikult on kapjadega probleeme liiga paljudel hobustel. Soovitused, mida DWB olevat juba arvesse võtnud, olid
- piirata vähemalt 4-a hobustel raudade paksust ja määrata selleks 8 mm (nagu on 97% Taanis kasutatud raudu). Praegu oli raudade paksus uuritud hobustel kuni 15 mm
- mitte anda kõrgeid hindeid ebanormaalselt kõrge liikumise eest ja vähendada kõvasti hinnet igasuguse normaalse liikumise moonutamise eest
WHIRDEC
Osalesin ka WHIRDEC (World Horses Identification and Registration Exchange Commitee) koosolekul. Seal oli veidi hämmastav, kui raske on paljudes suurtes riikides nö korda luua. Kurdeti, et nii palju ostetakse veel passita hobuseid, ja arutati, kas ja kuidas peaks sellistega käituma, kui teatakse, et hobune on täiesti korraliku sugupuuga, aga dokumente ei ole. Mitmes riigis annavad veel passe välja ratsaspordiliidud, on liiga palju paralleelseid aretusühinguid. Eriti palju räägiti vene passidest, kas need on ikka usaldusväärsed. Mõnes riigis ollakse hirmus kaastundlikud segaste dokumentidega hobuste omanike vastu, mõnes aga on vastupidi – tõutuid, üheski tõuraamatus registreerimata hobuseid ei lubata üldse võistlustele. Küsiti meilgi poleemikat tekitanud probleemi kohta, kas aretusühingud peavad kontrollima sperma zootehnilise sertifikaadi olemasolu ja koosolekut juhtinud prantslane ütles väga kategooriliselt, et see ei ole aretusühingute kohustus.
Peaassamblee
Peaassamblee pidulikku nimetust kandval üldkoosolekul arutati gruppide kaupa WBFSH liikmelisuse küsimusi, käsitleti paljusid sellega seotud teemasid segamini, saadi valmis mõned soovitused, mõned teemad lükati järsult kõrvale, mõnede üle jätkatakse arutelu tulevikus. Mõned peamised teemad:
- aretusühingu varssade arv peaks olema vähemalt 100 varssa aastas, aga erandeid võib teha;
- aretus peab olema suunatud ainult olümpiaaaladele. Keegi küsis, kas ei võiks ka kestvusratsutamise hobustele mingi võimaluse anda, aga seda peeti absurdseks, need on ju araablased või nende ristandid, teiste aladega mingi seoseta;
- ratsaponide aretusühingute vastuvõtmist tulevikus päris võimatuks ei peetud, otsustati küsimus edasi lükata;
- tuleks kuidagi eelistada igas riigis ikkagi oma tõuraamatuid, aga kuidas seda teha, kui EL reeglid lubavad võõrad sisse. Vaja oleks ikkagi rõhutada rahvuslike tõuraamatute eripära ja neid kuidagi eelistada
- kas tõuraamatute liidud tohivad olla liikmed (kas seal saavad kõik liikmed võrdsed olla)
- kas äriühingud tohivad olla liikmed (kas seal on kõigil liikmetel võrdsed õigused sõltumata panusest) Need kaks viimast teemat on seotud EL reeglite ja WBFSH põhikirja demokraatlikkuse põhimõttega aretusühingute juhtimises
Konkreetsed otsused liikmelisuse kohta tehti ka:
- Leedu Hobusekasvatajate Assotsiatsioon võeti WBFSH liikmeks (huvitav, et ametlikult on nimetus selline, kuid nende esindaja Almutis Raila rääkis kogu aeg leedu sporthobuste assotsiatsioonist)
- Balti Hannoveri Hobuste Kasvatajate Assotsiatsiooni avalduse arutelu lükati edasi järgmisele aastale, sest polnud selgust suhete kohta Saksamaa Hannoveri tõuraamatuga ja Leedus asuva ühingu nimetus Balti peaks olema kuidagi kooskõlastatud teiste Balti riikidega
- Kuningliku Friisi Hobuste Assotsiatsiooni avaldus lükati jälle tagasi, sest friisi hobune on peamiselt veohobune, mitte sporthobune WBFSH põhikirja mõttes.
- Norra Taani Soojavereliste Hobuste Assotsiatsioon võeti pärast juba mitu aastat kestnud diskussiooni suurte tõuraamatute suure häälteenamusega liikmeks (mina olin vastu)
Arutati veel aretusühingute koostöö ja andmebaaside integreerimise võimalusi. Nenditi, et lineaarse hindamise ja jõudluskontrolli tulemused peaksid olema kõigi vahel vastastikku vahetatavad ja nende reegleid tuleks ühtlustada. Andmebaasid võiksid põhineda ühisel süsteemil. Samas tuli ilmsiks, et on tõsist konkurentsiga seotud vastupanu nii üksikute kasvatajate poolt kui aretusühingute poolt oma andmeid ja teadmisi jagada. Seekord jätsin ütlemata, et meie väikesel tõuraamatul midagi olulist anda ei ole, aga kõik hea võtame tänuga vastu küll.