Foto: Külli Tedre
Võib-olla olen seekord liiga optimistlik, aga minu jaoks oli Maria talus Maailma Karika etapivõistlusel nähtud Gunnar Klettenbergi sõit hobusel San Sebastian märk sellest, et eesti sporthobusel võib veel tulevikku olla. Ei olegi kindel, et ESH mandub õppehobuste või lemmikhobuste tõuraamatuks, nagu paljud paratamatuks peavad. Kogu võistlus CHI Pärnu 2026 oli meie ESH tõuraamatu ja kogu Eesti ratsaspordi jaoks siiski veidi nutune. Järelkasvul pole vigagi, 5-a. hobustest tegid 3 ESH hobust puhtad sõidud, 6-7-aastastest samuti 3, ja mõlemas oli osavõtjate hulgas ESH hobuseid neli 16-st – 25%. Kõrgemates sõitudes oli 125 cm tasemel küll ESH hobuseid osavõtjate hulgas vaid 16% lõpetajatest, aga sealt tuli ESH kaksikvõit – 1. Lissy-Ann Tilk hobusel Ex’ Royal (s 2013, Maila Kukk), 2. Johanna Tafenau hobusel Selena (s 2017, Tsura Farm). 135 cm parkuuri lõpetas 45 osavõtja hulgas 9 ESH hobust (20%), neist ainukesena puhta sõiduga Ebbe-Liisa Sõnajalg hobusel Dianess von Seeder (s 2017, Seeder Horses). Midagi nagu on, aga siiski – see polnud ammu, kui 40% eestlaste startidest rahvusvahelistel võistlustel tehti ESH hobustel.
Maailma Karika etapivõistlusena toimunud 155 cm parkuur – see oli rõõm ja mure üheskoos. Mure on see, et võistles ainult üks ESH hobune, ainult 3 Eesti ratsanikku 4 hobusel ja kolme parima hulka ei jõudnud neist keegi. Rõõm aga, mis pani mind seda lugu kirjutama – selle põhjus on Gunnar Klettenbergi San Sebastian.
Väga subjektiivselt hinnates pole ma ammu näinud Eestis hobust, kes läbib sellise marsruudi „üleolevas maneeris“, nagu vahel öeldakse mõne Epsomi derbi võitja kohta. Sellise varuga nagu tema, ületas mõne suure okseri veel ehk Neretnieksi hobune. Nemad said 3. koha, Klettenberg ja San Sebastian alles viienda. Võib-olla oli isegi parem, et meie paar ei pääsenud ümberhüpetele normiaja ületamise tõttu põhiparkuuris. Oli hea vaadata, kuidas Gunnar hoidis hobuse kogu aeg parimal hüppegalopil. Selle tasakaalu häirimine kihutamisega poleks enam nii ilus olnud. Hobuse arengu seisukohalt oleks võinud ka kahjulik olla. Pean jälle meelde tuletama Prantsuse olümpiaratsaniku ja treeneri, Quidam de Reveli ratsaniku Herve Godignoni ilmekuse nimel liialdatud ütlust: „Mida aeglasemalt sõidate noore hobusega, seda kõrgemale hiljem jõuate.“
Arengust rääkides peab tunnustama, kuidas San Sebastianiga on kõik on algusest peale õigesti tehtud. Alustame paaride valikust. Oma stiili poolest noorhobusena imetlusväärne täkk Salomon on valitud paaritama võimsuse poolest silma paistnud täkuTerrori tütart. Terror tõestas end võiduga võistluses hüppe võimsusele Milano MK etapil. Kogu San Sebastiani põlvnemistabelit vaadates võite ise veenduda, kus asuvad seal maailmanimed Spartacus, Stakkato, Lux Z, Capitol I, Darco ja meie oma kuulsus Palladium. Lisaks on ju Salomoni ema Novesta teinud spordis Eesti takistussõidu parima tulemuse Maailma Karika finaalis.
Neile, kes halvustavad ESH aretust kui importhobuste omavahelise paaritamise tulemuste oma tõuraamatusse kirjutamist, on San Sebastian ilus näide, kuidas Gunnar on kokku viinud kaks endakasvatatud hobust.
Ainuke, mis mind natuke häiris, on San Sebastiani ülevaatuste tulemuste täielik puudumine ESH andmebaasis. Minu küsimusele vastas Gunnar, et tal poleks ülevaatuste vastu midagi, on mõnel aastal ka väljas olnud, aga võistlushooajal pole aega 2-3-aastastega tegeleda. Jõudsime ühisele arvamusele, et sportlaste osavõtt noorhobuste ülevaatusteks lihtsustuks palju, kui viimast tähtaega piirkondlikele võistlustele lükataks edasi ühe kuu võrra. Just parimate osavõtt peaks olema ülevaatuste prioriteet.
Võistlemist alustas Gunnar San Sebastianiga võistlusi valides nii, et põhitöö tehti kodus ja võisteldi valmis hobusega, nii et võis kohe rahvusvahelisele areenile minna. Nelja-aastasena ei võistelnud San Sebastian üldse. Võistlemine meelelahutusena pole Gunnari rida, ta läheb sinna, kus ta saab tehtud tööd kontrollida ja hobuse enesekindlust tugevdada. San Sebastianil on Ratsanetis kirjas 2023-2025 kolme aasta jooksul 57 starti, neist 32 välismaal. Tähtis on, et kõrgemad takistused tulevad tal paremini välja. Madalamatel on ta olnud sageli hooletu. Jälle tuleb meenutada takistussõidu hobuste valiku põhitõde: „No scope, no hope!“
Ma ei kirjuta siin tagamõtteta. Loodan, et see kedagi ärritab, kedagi ergutab, või vähemalt mõtlema paneb. Liiga palju on meil, aga ka mujal, tegemist ainult majanduslikule ellujäämisele mõtlemisega. Või millegi hullemaga. Kuulsin hiljuti pimedast hobusest, keda omanik tahtvat ülevaatusele tuua. Olevat ehk peale muu hobusele elamus olla võrdne teiste keskel ja igaühele tuleb anda võimalus. Tuleb küll, aga kuskil mujal. Mõnikord on tõesti tunda, nagu peaksid paljud ka spordis ja aretuses tähtsaks eelkõige kaastunnet nõrgemate vastu, mitte tugevamate avastamist ja austamist. Tõelises spordis mahajääjaid järele ei oodata. Teise aitamine on mõnel alal lausa keelatud ja ebamoraalne – paremusjärjestus peab objektiivne olema. Aretuses on see veel eriti oluline. Olgu öeldud, et Euroopa Komisjoni zootehnika määruski ütleb otse, et aretustoetus ei tohi parandada kasvatajate finantsolukorda, see ei ole toetus tootmisele. Selgitatakse, et selle toetuse (mis koosneb tõuraamatu toetusest ja jõudluskontrolli toetusest) eesmärk on tõuraamatu konkurentsivõime parandamine. Sporthobuste konkurents aga toimub ju rahvusvahelises ratsaspordis.
Sportlaste ja hobusekasvatajate ühistest huvidest ja koostööst on palju räägitud. ESH hobuste ja tõuraamatu tähtsustamisest samuti. Seda imelikum, et Maria talus ei näinud ma kuskil suuri tähti ESH või ESHKS, aga EHS plakat oli väga nähtaval kohal. Ka ei kohanud ma Maailma Karika ajal ühtegi ESHKS juhatuse liiget. Selline suursündmus Eesti spordis peaks ometi sporthobuste kasvatajaid huvitama. Meie seltsi esindatuse ja esinduslikkuse huvides oleks mitte ainult mõne juhatuse liikme kohalolek, vaid ka võimalus anda üle väärikas eriauhind võistluse parimale eesti sporthobusele. Tõsi, ESHKS tegi ettepaneku anda mitterahalisi väärikaid auhindu parimatele ESH hobustele, küsis isegi, millistel tingimustel see võimalik oleks, aga sellele korraldajad ei vastanud. Kuid kogu meie aretuspoliitikas oleks aeg mõelda sellele, kas poleks efektiivsem selle asemel, et jagada suur hulk väikesi auhindu väikeste võistluste vahel, panna välja mõni päris suur rahaline auhind sellistele hobustele nagu San Sebastian. See tõstaks ESH hobuste nähtavust ja kvaliteeti ning hoiaks parimad kauem Eestis.