Tekst Peeter Viiard
Meil umbes kuu pärast, mujal Euroopas juba alanud märade varssumine on kohe ukse ees. Igaaastane põnev aeg, kus mõnele magamata ööle on heaks tasuks sündinud hobuselaps on kohe käes. Olgu siis oma fantaasias valmis mõeldud või mujalt sisse ostetud, teiste aretajate poolt pakutud lahendus – äge tulemus on iga sündinud varss igas-tahes. Ootusärevus saab kohe-kohe vastuseid.
Igal aastal sünnib Eesti sporthobuste tõuraamatu arvestuses üle 200 varsa. Jõudluskontrolli käigus vaatab seltsi hindamiskomisjon suure osa neist hobustest ka üle, siis vastavalt 2- ja 3- aastastena.
Eelmisel, 2021 aastal, sain aretuskomisjoni esimehena hinnata noorhobuseid esimest aastat kordades rohkem, kui eelmistel aastatel, kus vaid iga aasta mõned korrad osalesin komisjoni töös. Noorhobuste hindamisega ja selles kujunenud muutustega olen aga kursis olnud kogu seltsi eksisteerimise aja, kuna juhatuse liikmena on jõudluskontroll olnud seltsi üks põhitegevusi.
Eelmise aasta noorhobuste hindamine, nii nagu kolm- neli viimast aastat ka enne seda, saame kokku võtta toreda fraasiga- parem, kui mullu. Eks igaüks, kes asja sees, märkab, et Eesti Sporthobuse osakaal ja tulemuslikkus võistlustel muutub iga aastaga järjest domineerivamaks. Eesti on kujunemas täiesti tõsiseltvõetavaks sporthobuste kasvatajate riigiks, tuge andis sellele ka meie hobuste esitlus viimasel OM-l Jaapanis.
Uued hobused sündimas, teevad hobusekasvatajad plaane juba järgmisteks paarivalikuteks. Otsitakse infot siit ja mujalt, millist täkku kasutada või siis teisel tasemel, embrüo ostu valikuid tehes. Juba on jõudmas Eestisse ka kõrgeima taseme aretusmeetod, kus varsad katseklaasis valmis meisterdatakse ja doonormärasse kasvama saadetakse, OPU/ICSI. Tartus juba toimetatakse!
Olen FB-s mitme rahvusvahelise aretusgrupi liige ja igapäevaselt näen arvutiekraanil, kuidas üks või teine jagab oma küsimust ja nõutust, keda kellega paari panna. Küsijaid seinast seina ja vastajaid samuti. Suures plaanis võib jagada gruppidesse, kes otsib oma märale sobivat paarilist, kes tahab täku kohta iseloomustavat järglaste infot ja kes pakub täkke. Sama on meilgi. Kõik saavad vastuse, kuid kas ka tulemuse, mida nad sooviksid, loodaksid?!
Aretus on teadlik paaride valik, soovitud omaduste esiletoomiseks ja arendamiseks. Ei tea, kui palju see vastab entsüklopeedilisele vastele, küll see on minu siinkordne seletus, et edasi liikuda. Ja nüüd siis peamine, mis see soovitud omadus on, mida üks hobuseomanik sel kevadel paari kujundamisel aluseks võtab. Kui palju saab üks täkk kaasa aidata, et see soovitud omadus varsas kandma saaks ja omanikule rahuldust pakuks. Kuidas see omadus sündinud varsas esile tuleks. ..ja palju muid vastuseta küsimusi veel. Kuskilt peaks ju alustama, et edasi liikuda. Kas siis täkust või märast!? Ühed riigid hindavad ja arvutavad märaliine ja –perekondasid väga usaldusväärselt, teised, täkuomanikud aga loovad statistikaid täku järglaskonna tulemusnäitajate alusel. Kõigil on selles õigus, mida nad kirja pannud on! Kui nüüd tagasi tulla siia väiksele Eestimaale, kus teadlik sporthobuste aretus alles ca veerandsajane, siis selgelt silmapaistev on teatud üksikute märade ennastsalgav teostus järglastes, isegi vaatamata nende omanike püüdlustele seda kõrvale vedada. Olen hindamise käigus avastanud ammuunustatud „vana”, kes taaskord on suutnud üllatada. Meie sporthobuse aretuses on esile tulnud väga kõrge aretusväärtusega märasid ja neid tuleb veelgi. Parim oleks sellele tõsisemalt keskenduda, et parimad märad saaksid neile sobivaid täkke ja sealt perspektiivseid järglasi.
Täna, nüüd siis aretusega ca30 aastat tegelenud, võin küll pakkuda, et lühim tee aretuses eesmärgini jõuda on pigem läbi mära, kui täku. Kui lühike saab üks aretuse tee olla, 10-30 aastat, olenevalt kust paigast alustatud, aga hea, et ikkagi kuidagi määratletud. Hea märaperekonna esindajaga edasi liikudes on võimalik kiiremini tulemus saada, kui lihtsalt põlvnemispõhist lotomängu mängides. Mära esimese järglasega kohe jackpotti paugutada õnnestub üliharva, see on üritaja juhuslik õnn, nagu lotovõit, mis ei kesta kaua. Tavaliselt tuleb ikka mitmeid katseid, kus erinevate täkkudega katsetades saame mära kohta rohkem infot. Kas mära kannab edasi täku omadusi, või jääb oma geneetikas domineerima, saab otsustada alles peale mitmendat varssa. See, milline on mära võimekus oma aretusväärtust esitleda, peaks välja tulema jõudluskontrolli abiga. Aretusseltsi võimekus ja võimalused aretajaid selles toetada saab olla heade tulemuste võti.
Hobuste aretuses tulemust saavutada vajalike omaduste esiletoomiseks pole lihtne. Selleks, et seda protsessi kiirendada ja tõhustada ongi jõutud kunstliku viljastamise, embrüo transplantatsiooni ja OPU/ICSI ni. Täkk pärandab küll tüüpi ja välimust, võib-olla ka iseloomu, kuid meid huvitavad hüppe- ja liikumisomadused automaatselt järglastele ei pea kanduma. Kui kanduksid, oleks maailm vaid ülihäid hobuseid täis. Kui palju just ja milliseid omadusi täkk pärandab, on sõltuv asjaoludest, mida meie muuta ja kujundada ei suuda. See, milline saab tulemus, sõltub märast. Võime arvestada, et mära pärandab oma isa omadusi oluliselt suurema tõenäosusega. Mära isa omadusi võib järgmises põlvkonnas esile tulla 50 %, ehk siis vähemalt topelt palju rohkem, kui teoreetiliselt täku puhul. Siinkohal on tähtis märkida, et mära me saame katsetada korduval varssumisel. Selle kaudu saame selgusele jõuda, milliseid omadusi ta pigem kannab, kui ei kanna ja seejärel valida täkku. Me saame olla oluliselt rohkem eesmärgipärased. Praeguseks on meil sporthobuse aretuses olukord selline, et oleme aegade jooksul kasutanud ligi 200 erinevat rahvusvaheliselt kuulsat/nimega täkku, kuid meie tõuraamatut pole siiani jõudnud tasemele, kus ükski meie tõuraamatu täkk oleks rahvusvaheliselt üldtuntut sugutäkk. Samas on märkimisväärselt häid hobuseid tulnud mõnedest meie väga headest märadest, kes on ka eliitmära staatuse pälvinud. Väga otsene järeldus on siinkohal, et kõrgete eesmärkide seadmisel peame me edaspidises rohkem keskenduma märade valikule. Täkud on turul aina pakkumises, superhead märad aga „tikutulega otsingutes”. Sest sealt tuleb raha.
Millised on need sporthobuste omadused, millega me Eesti sporthobuse arendajatena maailmas rohkem esile kerkiksime. Samad, mis igal pool mujal, oleks lihtsaim vastus. Hüppevõimsus, hüppetehnika, liikumisomadused/allüürid ja käitumine. Viimasel ajal räägitakse ka järjest enam hobuste intelligentsusest, mida võiks erinevalt tõlgendada. Omadusi, millega esile kerkida on mitmeid, kuid õiges „kombos”, lisaks realisatsiooniks sobiv ratsanik, – seda õnnestub harva kokku saada. Enamus väikearetajaid lähevad paaride valikus ikka ja jälle kuulsate nimede teed. Kui ikka eelnevas aretusreas on mitmeid GP hobuseid ja/või muud spordinäitajad esitlevad erilist võimekust, siis sealt need valikud tulevad. Aga valikutes on aluseks täku nimi, seda, milliste märade pealt need eelnevad vägevad järglased on tulnud, seda tihti ei analüüsita. Kui me Euroopa aretajatelt hea põlvnemisega, vägevate sugupuudega hobuseid ostame, siis ei saa me kuidagi kindlad olla, et meile tegelikult sealmaal äraproovitud ja teisejärguliseks tunnistatud kaupa ei müüda. Tavaliselt see nii ongi, mõningate eranditega muidugi. Sugupuu ja aretusperekond võivad head olla, kuid kõik isendid selles ei toimi ootuspäraselt. Loodus on loodus. Mära ostes ja/või aretuses kasutades võiks ikka lähtuda faktilisest eelloost, kus märal on sündinud järglased ja nendest ka midagi juba hinnata ja analüüsida oleks võimalik. Hinnata ja edasi arendada on vaja sporthobuse omadusi, mitte pabereid.
Head varsaõnne ja õnnelikku kätt uue seemne idanema panemise otsustes.